Elu-etendus

... pisarad jätkavad voolamist, sinna, kus kõige kaduva tee on nõnda lühike. Aeg ei anna armu... see voolab kui maailma muredest soe liiv sõrmede vahelt sinna, maasse, kust ta tulnud. Me pole igavesed, kuid me pole ka tänased. Meie eksisteerimiseks on vaja seda aega ja ruumi, milles sekundid minutiteks tarduvad ning siis kildudeks purunevad. Iga päev korjame killukese oma peopesale murdes kätele soolased haavad, mis mälestustena meie meeltesse värvuvad, unustamiseks. Püüd elada tänases päevas loob riskid kaotada kindel pind jalge all, kuid ometi nii julgustavalt peaga vastu seina jookma loogiliseks muudab. Kaotame raha, kallid inimesed, pea... Peaaegu näib, et surm meid näpuotsagagi ei puudu, kuna aega veel on. Palju aega teha, öelda... Kuid vahel on ilmaruumil hoopis teised plaanid. Ei saa kunagi olla valmis enda surmaks... Ammugi veel kellegi teise. Inimene ei suuda "aidata" teist inimest "surmavalust" üle saada. Pole sellist retsepti ega lohutust. Asjad ei lähe paremaks. Need lihtsalt on ja olemasolevaga tuleb edasi elada, unustades klammerdunud tunded, harjumused.... Neil on sealpool maisust kindlasti hea... Lõputult aega jälgida seda sõprade, lähedaste, tuttavate elude-etendust... Antagu neile võimalus ülalt alla vaadata tundes rõõmu, et meie mäletame neid hea sõnaga ning oma elu sellega liig kurvaks ja pärssivaks ei muuda. Antagu mulle jõudu seda uskuda, sest nii tundub kergem.