Aeg kulgeb kiirelt. Vaid linnulennult suudan jälgida, mis minu ümber toimub. Linnad, ruumid, inimesed, jutud, elud, surmad, nutud ja naerud...
Ristiemaga hüvastijätt oli äärmiselt vajalik. Veel viimast korda sain teda nähes öelda, mis minu sees tema jaoks oli. Ma tean, ta kuulis. Ma tahan uskuda, et ta kuulis. Saabus rahu- minu ja tema vahele.
Nädalavahetus vanade töökaaslaste ning veel varasemast teada inimestega, kes moodustavad ühtse seltskonna, oli naeru rohkem, kui küll. Tõeliselt vabastav Saaremaa, oma lihtsuses. Toredate inimestega.
Nüüd on lennutee hoopis viinud mind poolsaarele, Stockholmi. Minu üks kõige-kõige kallimatest sõpradest. Igatsus oli tõesti suur ja taasnägemine oleks nagu tühistanud selle poolaastaku, kui me üksteist ei näinud. Pole rääkimata juttusid jne. Uuel nädalal taas Eestis ja siis jääb veel mõni aeg puhata, mitte et mulle see töö ei meeldiks. Vastupidi. Isegi tunnen, et peaksin olema hoopis seal ja tegelikkuses vastan ikka meilidele, hoian asjadega kursis. Ei tahaks ühtegi lahtist otsa.
Kuigi jah, peaksin seda puhkust kasutama, sest järgmine tuleb mõne aja pärast. Tagasi jõudes jääb veel tööni poolteist nädalat. Ilmselt külastan ka Tartut, et oma suuremad asjad Tallinna järgu teise üürikasse kolida ning end sisse seada.
Peagi saan aasta vanemaks, lootes, et see tuleb parem kui eelmine. Elu toob üllatusi igal sammul ning nõnda avasüli olen need kõik vastu võtnud. Eks näis, mis on järgmine ning kuidas eelmiste elu-oludega kujuneb...
Ristiemaga hüvastijätt oli äärmiselt vajalik. Veel viimast korda sain teda nähes öelda, mis minu sees tema jaoks oli. Ma tean, ta kuulis. Ma tahan uskuda, et ta kuulis. Saabus rahu- minu ja tema vahele.
Nädalavahetus vanade töökaaslaste ning veel varasemast teada inimestega, kes moodustavad ühtse seltskonna, oli naeru rohkem, kui küll. Tõeliselt vabastav Saaremaa, oma lihtsuses. Toredate inimestega.
Nüüd on lennutee hoopis viinud mind poolsaarele, Stockholmi. Minu üks kõige-kõige kallimatest sõpradest. Igatsus oli tõesti suur ja taasnägemine oleks nagu tühistanud selle poolaastaku, kui me üksteist ei näinud. Pole rääkimata juttusid jne. Uuel nädalal taas Eestis ja siis jääb veel mõni aeg puhata, mitte et mulle see töö ei meeldiks. Vastupidi. Isegi tunnen, et peaksin olema hoopis seal ja tegelikkuses vastan ikka meilidele, hoian asjadega kursis. Ei tahaks ühtegi lahtist otsa.
Kuigi jah, peaksin seda puhkust kasutama, sest järgmine tuleb mõne aja pärast. Tagasi jõudes jääb veel tööni poolteist nädalat. Ilmselt külastan ka Tartut, et oma suuremad asjad Tallinna järgu teise üürikasse kolida ning end sisse seada.
Peagi saan aasta vanemaks, lootes, et see tuleb parem kui eelmine. Elu toob üllatusi igal sammul ning nõnda avasüli olen need kõik vastu võtnud. Eks näis, mis on järgmine ning kuidas eelmiste elu-oludega kujuneb...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar