Ristiema, kallis.

Elu. Sama lihtne kui keeruline. Minu ristiema mees Jaan sai aasta alguses infarkti ning oli pikka aega koomas. Ristiema, minu vanaema ja teised lähedased käisid teda ikka haiglas vaatamas, temaga rääkimas ja tagasi kutsumas. Et sinna tunneli lõppu, kus valgus, on minna veel aega küll. Ta paranes jõudsasti ja alles eile käisime ta sünnipäeval, kus mees nagu muiste, akordionil palasid mängis ning kaasa laulis. Tohutu elurõõm. Ja see, kuidas ta ristiemaga käitus ja rääkis. Kaunis oli seda vaadata. Veel mõtlesin, et nõnda rõõmsatena võiks ka oma vanaduspõlve veeta.
Täna sain vanaemalt kõne, et minu ristiema oli tööle minnes kokku kukkunud ja siit maailmast lahkunud.?! Nii ootamatult ja ettearvamatult. Alles eile me kallistasime, naersime... Plaanisime ühist jaanipäeva. Ta polnud haige. Vaid tavapärased vanema ea vererõhu kõikumised ja veel mõned pisiasjad.
Sellist asja ei osanud mitte kuidagi ette aimata. Ja näib, et just selliseks ongi elu muutunud. Ma ei tea enam, kust lööki oodata. Kõige enam on mul kahju Jaanist, kes ei kujuta ilma ristiemata elu ette. Meenub viimati vaatatud film "Kirsiõied", kus mehele anti arstide poolt peatse surma diagnoos ning hoopis ühel tavapärasel hommikul leidis mees naise oma kõrvalt surnuna, kes lihtsalt oli lahkunud maisusest. Mees ei mõistnud "Kus ta naine on?". Peatselt suri talle järgi.
Kas surmas on mingigi loogika? Millal? Miks? Miks just nüüd? Miks just tema? Miks mitte hiljem? Kas me suudaksime kunagi olla surmaks ette valmistatud? Mis saab sellest tühjast kohast? Mis saab nendest inimestest, kes on nõnda kokku kasvanud?
Jah, ta ei piinelnud. See surm oli vaikne. Me sängitame ta kodumaa mulda. Ma saan sinuga, kallis ristiema, veel viimast korda hüvasti jätta. Kuid mälestus sinust ei kustu. Andesta, kui oma armastust Sulle vähe väljendasin. Kunagi me kohtume taas...