Suvine vihm

"Let the rain do our crying" /film "Summer rain"/

Sõnad on vahel kui vihm, mis meie nahast läbi imbub. Tungib vettinult meeltesse ning ei lahku sealt. Me kanname neid sõnu endaga kaasas ning need mõjutavad meie igapäeva otsuseid ja tegevusi. Me oleme vahel kui mürgitatud eliksiirist, mis on kombineeritud sõnade antud emotsiooni ning isiklikuks võtmisega. Võtame asju vahel liiga isiklikult. Vahel isegi ei oska näha üldpilti. Näeme endid sõnadega uputatuna. Sõnade vastu pole ka ravimit. Mis väljas see väljas ja mis sees, see on sees. Me võime terveneda ja unustada, kuid kas see on parim valik?

Õppimisvõimelised sõnadest sõltuvad mõtlevad olendid. Meile on antud võime neid mõista ja analüüsida. Neid edasi-tagasi loopida või tugevalt enda sisse lukustada. Kellele on vaja tühje sõnu? Nad on väärtusetud, tühjad nagu seebimull. Kuigi jah, nad on vahel liiga ilusad, kuid samas liiga kaduvad, et neid jäädvustada igaveseks. Igavik on igavus, selle sõna kõige kandvamas mõistes. Siiski ka mina olen täidlastest läbitungivatest sõnadest sõltuv. Olen neist läbi imbunud nagu käsn. Osa sellest tilgutan siia blogisse, enamiku peegeldan tagasi inimestele, kes on mulle olulised, need mõtlemisvõimelised ligimesed. Nauding kahepoolsetest jagatud tummistest mõtetest. Armastan sooja suvist vihma, selle sabistamist katusel, puude latvades, mullal ja veel.