But maybe the happening is the reason
and not the reason of the end itself?
Maybe the journey is the reason
why the things happen.
...
Isegi kurb on mõelda, et teekond ise on võibolla põhjus,
miks asjad just nii lähevad
Et seesama pigem raske kulgemine
ongi kogu point
Ilus on mõelda, et peale raskeid läbielamisi
peaks tulema midagi ilusat
Aga miks peaks? Sellel pole seaduspära.
See annab vaid lootuse edasi kulgeda
Kuigi ka see on päris ilus mõte.
Piisavalt ilus, et minna edasi
Naeratada täis ootust parema tuleviku visioonis
Kuhu siis lõpuks peaksime jõudma?
Meil puudub sihtjaam
see punkt B, kus kõik on ilus ja lilleline
Pigem on see kui rongitee,
mille võib maha magada
või mille jooksul kogeda ümbritsevat maailma
selle kirevas kultuuri, keelte, inimeste, looduse jne võtmes
Avada oma silmad teekonnale
et see oleks nauditav oma igas sekundis
Raiskamata oma potentsiaalset võimalust olla rändur,
kes kuuleb, näeb, tunneb ja tajub
"the English road" /film "Summer rain"/

Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar