Inimese elutee on lühike rada läbi metsa, kus keegi pole veel kunagi käinud. Tee, mille ise enesele lood, läbi oksterägastiku, mudamülgaste, lilleaasade, marjakobarate... kuni surm meid selle sama metsamullaga üheks teeb. Tühjaks-tähjaks, mittemillekski.
Algul sõltutakse vanematest. See elu on justkui muretu. Siis kasvatakse suuremaks. Kõik piirangud muutuvad vastukarva käivateks. Käskudest ja keeldudest tahaks üle astuda ja minetada. Ükski asi justkui ei sobi või pole päris õige. Käib otsing, millegi võimatu ja võimaliku vahel. Valikuid on nii palju, et see teinekord jalad maast lahti pilvedesse tõstab, mõistmata, mis reaalselt on võimalik.
Edasi minnakse laia ilma rändama. Tihti valitakse teine linn kõrghariduse saamiseks. Vanemate käeulatusest välja nö. ohutusse kaugusesse, kus sõltumatust piirab vaid vähene raha, mida tihti veel esimese aasta jooksul vanematelt küsitakse. Juuakse, suitsetatakse, proovitakse "uusi" asju, kohtutakse "paljude erinevate" inimestega, õpitakse maailma õelusi ja muud, mis tal pakkuda on. Ülikoolipõlv on nagu kerge "pilves" olek peale lapseks olemise aega ja pere loomist. Maailm on avanud oma uksed, aknad ja korstnad, ainult selleks, et mõni ka silmad kinni tulle hüppaks. Elu nõuab loomulikku kadu. Üks-kaks lolli maailmas vähem.
Samas toimub ka ligimese otsimise aeg, kus lähedus on oluline, kuid sidumiseks on liiga vara. Jälle sattuda kellegi käsu-keelu käe alla?! Tänan ei. Mida konkreetsemaks asi muutub, seda õigem aeg on plehku pista. Toimub meeletu inimeste jooksuaeg. Võta üht ja viska teist. Astud kaks sammu lähemale, eemaldutakse neli sammu sinust. Lükkad inimese kõrvale, ta läheneb kolm sammu... Loogikat pole. Vaid sisemine tajumine, miski sobib ja miski ei sobi. Kerge on alustada, ka siis kui pole kindel, kas seda ka edukalt edasi viia jaksaks-suudaks-tahaks.
Aeg läheb edasi, väsinud tormlemisest otsitakse stabiilsust ja rahu. Raha, mis vaikselt pangakontole tilgub, kaob ojana, kuid jääb tunne, et see rutiin täidab oma eesmärgi. Leitakse inimene, kellega rahus unele heita ja hommikul ärgata. Kellele päevaseid toimetusi rääkida ning kuulata, kuulmata sisu. Elakse nagu ühikas toanaabriga. Mõnel ehk mitte nii ootamatul hetkel saadakse ka järeltulija, mis muudab kogu kodumooduli taas sõltuvaks perekonnast. Kohustus hoida ja armastada tingimusteta.
Paremal juhul on naine mehele "naine", mitte "kodukana". Mees naisele "mees", mitte "emotsionaalse väljaelamise koht". Inimesed armastavad, austavad ja usaldavad üksteist nii heas kui halvas. Lapsed saadakse peale pikaajalist koosolemist, kui viimasedki kahtlused on kustunud. Abiellutakse üks kord terveks eluks, siis kui "oleme suureks kasvanud". Siis kui mõtted on vormitud, täidlased, mille sisu meie kogu keha ja vaimu puudutab. Siis kui inimesed on valmis "oma elu jagama" kokku kasvades võttes kohustuse hoolitseda ja hoida oma perekonda nagu iseennast. Isekusele ei ole ruumi. On kompromissid iga parema homse nimel, et meie lastest kasvaksid eluterved väärtuslikud ja oma ligimesi väärtustavad inimesed. Kelle jaoks ka sõbrad ei ole vaid mõneks kuuks. Kes saaks öelda, et kõik, mis ma elus teinud olen, võib mulle ringiga tagasi tulla. Olen olnud hea ja ootan iga päeva ning sammu oma elus. Ja lõppegu see elu kasvõi homme, ma ei kahetse ning olen kõik, mida tahtnud, ära teinud.
Elu on ... meie viimane-ainus võimalus teha midagi hästi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar