Igaühele oma

Elu, elu, elu...

Elan, mitte ainult ei võta ruumi.

Elan maailmas, mis on täis inimesi. Rõõmsaid ja kurbi. Ise olen ka vahel rõõmus, vahel kurb.

Inimeste elud põimuvad. Mõnega ühendab kohe ära, mõnega ei taha silmsidetki.
Mõnega oled olnud kui hingesugulane, kuid aja möödudes pole sõnavahetustki.

Elu on nagu valem: aeg=ruum=suhted

Pole midagi staatilist, kõik on pidevas muutumises. Kuid kerkivad pidevad küsimused:

Kas minna vooluga kaasa?

Või võidelda vastu tuult?

Kas joosta peaga vastu seina?

Või leppida olukorraga?

Kas jätkata otsinguid?

Või hinnata olemasolevat?

Kas alustada uuesti?

Kas minna rändama?

Kas rääkida või vaikida?

Kas usaldada?

Kas karta?

Kas kahetseda?

Kas vabandada või andestada?

Mis on kõige õigem, ei tea kunagi päris täpselt. Kas ongi vaja teada?

Teades, kaoksid valikuvõimalused. Jääks vaid üks tee.

Võibolla see tee ei meeldiks meile. Võibolla oleks see samas vajalik, et me satuks kuhugi.

Räägitakse ju, et kõik on millekski hea ja vajalik.

Kui me satuks sinna, kuhu pidimegi õnne saavutamiseks sattuma.

Võibolla on elu hoopis see valemite jada, et me teda läbiks

Läbimise olulisuses, mitte sihtkohtades

Mulle meeldiks, et elu kadalippude läbimisel jõuame miski heani

On see võimalik? On see meie eluteele kirjutatud?

Võiks ju lihtsalt elada...

Küsimusi esitamata...

Kuid olen mõtlev olend ja ei näe põhjust, miks ei peaks ma seda väärtust kasutama

Nõnda olen jõudnud sinna, kus olen.

Polegi nii halb aeg=ruum=suhted (ARS)

Väikeste eranditega, mis on elu muutnud kurvemaks ja rõõmsamaks

Igaühele oma