Kas on õiglane?

Appi, mis toimub? Minu sees ja minu ümber? Maailmas toimub nii palju asju, millega ma sammu ei jõua pidada.

Kõigepealt tunned, siis mõistad, et see on sinu elu osa. Siis see ühtäkki kaob ning püüad unustada, samas läbi elada ja edasi minna. Siis kui tundub, et on juba päris hea, kerkivad kahtlused pinnale, millest ei oskagi enam jagu saada. Nagu inimene, kes on metsas ära eksinud, aga kes ei teagi, kust ta tuli ja kuhu minema peab. Ammugi veel seda, kas ta tahab sealt metsast väljuda. Kas maailm ei ole tema vastu liig karm? Kas pole ta veel liiga habras? Kas julgeb silmigi avada?

Mu elus on toimunud poole aastaga nii palju, et see on minu positiivset mõtlemist muutnud. Olen nagu reaalsuse puuga pähe saanud. Et kõik, mida soovid, ei saa see ilm meile anda. Peame võitlema oma higi ja pisaratega. Jah, pisaratega. Peab olema kannatust, seda oskust aega hinnata. Samas, mis sellest ajast, kui keegi sinust lihtsalt nagu teerulliga üle sõidab. Nagu purjuspäi tehtud avarii, milles mina olen invaliidiks jäänud ning teine, roolis olija, kriimudeta pääsenud. Näib, et ta on uuesti uljalt rooli istunud ning uued reisijad teekonnale peale võtnud. Kardan, et ta pole midagi õppinud ning põhjustab veel õige mitu avariid. Võiks öelda, et ei ole minu mure. Kuid kahju on neist, kes selliseid õnnetusi üle ei elagi.

Keegi õpib mind, invaliidi, taas armastama. Ütleb, et minu armid ja liikumatud käed, jalad, süda ei hirmuta teda. Ta mõistab ja annab aega. Kaua sa suudad kannatada, minu leppimatust, et kõik kaunis on ka ajaga koos võimalik? Et pole vaid see hetk praegu ja eile. See, minevik, igas eilses. Kuidas hingan homsetes? Kas hingan? Kas saan öelda, et olen terve ning õppinud kõndima?

Kas julgen istuda kaasistujana autosse või pean tingimata ise roolima, et mõista, mis ümberringi toimub? Kas oled nõus ootama? Kas oled valmis raskeks lappimistööks?

Ma ei tea, kas ma olen valmis. Ilmselt mitte. Kuid sinuga koos tunnen rahu. Sisemus ei kisenda, vaid hingab vaikselt. Tunnen end suhteliselt turvaliselt. Usaldust, hoolimist, kõnelusi, ruumi ja aega on mulle vaja. Ma tean, et tahan taas suuta. Kas Sina suudaksid mind minu enese abi ja ajaga terveks teha? Kas on õiglane Sinult sellist abi oodata/loota?

Ma ei tea.

ma... ei... tea