... kas tõesti räägin taas ajast?Ei. Püüan mitte. See on nii kaduv nagu vesi, mis sõrmede vahelt teadmatusse voolab. Ma libisen koos sellega, tühjusesse, mis on kõiksus. Ma sulan külmadeks veekristallideks, omandades hapra vormi. Kui keegi süütab küünla mu hinges, siis sulan ning omandan hoopis teistsuguse kontuuri. Üks küsimus tuksleb mu sees: Kas julgen sulada? See teadmatus ei lase rahus olla. Kardan...
... aga ma tean, et mul ei ole kiiret, sest ainult mina saan oma elu elada. Ja ma tean, et ma tahan elada. Tahan tunda. Tahan hingata. Sügavalt sisse ja välja, et kogu mu sisemuse sopid seda täielikult tunneksid...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar