Külm

... ma poleks kunagi arvanud, et kellegi armastamine võib olla nii valus. Ma näen nägemisi: tema jopet, autot, naeratusi.... Ma näen mälestusi kohtades, kus olime... Ma kuulen ta sõnu ja tunnen puudutusi. Meenuavad kõik suuremad ja väiksemad kõnelused minust, meist, tulevikust, minevikust, olevikust, unistustest... Olen püüdnud olla tugev ja kurbust tõrjuda, kuid täna külmad pisarad voolavad mööda põski alla, mul on külm, väga-väga kõle.
Käisin üleeile vaatamas filmi "Ps. I love You". Ma nutsin, ja nutsin, ja naersin, siis nutsin...
Ma loodan, et ka mina leian kunagi oma Garry. Et ma suudan taas kedagi hoida ja armastada. Kedagi teist, teisiti... ma kardan, rohkem kui ei kunagi varem. Kardan, et nad ei ole need, kellena end mulle on näidanud. Kardan taas pettuda, kardan tunda tundeid ja mõelda mõtteid. Kuidas on see võimalik, et keegi nii kergelt minu tasakaalu on purustanud? Rikkunud mu sisemise rahu ja rõõmu. Mind vihastab teadmine, et olen tunnetest sõltuv. Nagu akvaarium, millesse on kalu vaja või jõesäng janunedes vee järele.
Ma ei taha teda enam temale mõelda ja armastada, kuid ei suuda. Armastan, valutan, kisendan seesmiselt... Armastus teeb haiget, eriti siis kui ta käib sulle üle jõu... olen jõuetu, täiesti külm, mind kurbus õhuks muudab ja nähtamatult olematuks hajutab, kuni ehk uuesti suudan...