Sõna sabast

Täna paistis päike ja sadas lund. Segased olid selle päeva antud märguanded. Otsin enda ümber märke, millest edasi minna.....

"Follow the white rabbit" /film "Matrix"/

Ma ei tea, kas see on õige, kuid ma usaldan asju, mis minuga toimuvad. Ma näen unesid, ma tunnen, ma näen elu ja detaile. Ma saan haiget, ma rõõmustan. Ma piinlen ja naudin. Ma nutan ja naeran. Ma olen ebanormaalselt olemas. Kõiki tundeid eelistan tunda läbi ja lõhki, et mõista, mis minus toimub. Ja seda on oioi kui palju.

Ma vaatlen ja teen oma järeldused. Kahjuks mitte kõik järeldused ei tee rõõmu. Kahjuks on inimesi, kelle rõõmus olemasolu minu elus on muutunud muserdavaks kurbuseks, vihaks ja pettumuseks. Ma tahan mõista, kuid ilmselt on asju, millest ma ei peagi aru saama, kuigi nad mulle haiget teevad. Rohkesti just sellepärast, et olen oma kurbuses üksi, kuna teine naudib ja arvab, et kõik, mis ta teinud on, on hästi. Võetagu teda siis nii nagu ta on. Eks ikka öeldakse: "tee teistele seda, mida sa tahad, et Sulle tehtaks". Sõna sabast, kallid inimesed!!! Tehtagu siis!

Õnneks on ka inimesi, kelle nägemine minu külge sooje tundeid kleebib. See tunne jääb ka peale lahkumist kestma. Mõnus olemine sellisest siirast isetust olemisest. Tänan Teid kolme sellest laupäevast, kus kogemata kokku juhtusime. Meeliülendav kontsert, õhtusöök ja film. Uinusin naeratusega. Esimest korda üle pika aja. Tänan Teid veelkord!