Eile sadas imekaunist lund. Sellist, mida ma pole terve talve jooksul näinud. Püüdsin neid suuri lootuse helbeid, kui midagi uut, mis peaks mind soojendama. Tundsin, kuidas miski võiks täita ja teha mind terveks. Sulatada või jäätada kokku tükid, mis mööda külma maad, taevast, põrandat, seinu on laiali paisatud. Ma olen kõikjal ja mitte kusagil. Mind on ja pole ka. Kest, mille sisus olen hakanud kahtlema. Kas ma olen kogu maailma toimimisest valesti aru saanud? Inimesi liialt usaldanud ja hoidnud? Olen ahminud rõõmu mu elus kui õhku, milleta elada on raske, pea võimatuna näib hingamine... elamine selles minu loodud maailmas.

"So now, alone or not, you've got a walk ahead. Thing to remember is if we're all alone, then we're all together in that too." /film "Ps. I love You"/