elu siiliga

... elu on alati elamist väärt. Hoolimata kõigest, mis toimub. Kui kerge või raske see on, on hoopis teine küsimus. Näib nagu osadele inimestele on elamine justkui kergem. Võibolla seetõttu, et nad võtavad seda kergelt. Vaatavad enda ette, selliselt nagu seda soovivad ning muudavad oma suunda, kui tuul teiselt poolt puhuma hakkab. See, mis selja taha jääb, pole oluline, nende elu on ju väärtuslikult edasi läinud. Õpivad end iga päevaga uuesti ja mälestused on justkui asja vaid värvilisemaks teinud, sest nendel asjadel oli vaja juhtuda. Nende jaoks. Sest nad on täpselt nii nagu nad on. Elu on ilus ja pakub nii palju erinevaid võimalusi. Tore on neid kasutada nõnda nagu neile endile meeldib. Kas te pole mõelnud, et see kellelegi teisele pöördumatult haiget teeb? Et nende inimeste eludes, kelledest on läbi kapatud, midagi väga iiveldavalt valulikku on alles jäänud?

Ma olen alati püüdnud suhtuda inimestesse eelarvamuseta ning austada nende kõiki otsuseid, sest need on alati ju millekski head. Paraku praegusel hetkel ma seda ei suuda. Mulle näib, et keegi on isekalt minu elust läbi jooksnud tehes seda enesele parimal viisil, portselani puruks peksnud ning siis kapanud laia maailma avastama nagu mitte midagi poleks juhtunud. Jah, ta ilmselt ei peagi midagi tegema, sest kõik, mis oli võimalik hävitada, on tehtud: usaldus, austus, hoolivus, andestus... Kahjuks on need tunded midagi, mis mõjutavad minu kõiki teisi suhtlemisi sõbrade ja tuttavatega.

Kuidas terveks saada? Aeg, on vastus. Kuid, mis on mõtet saada terveks, kui maailm on isekaid inimesi täis. Jah, ma olen praegu ülekohtune. Vabandan, kuid miskipärast elatakse nagu mängukannide maailmas. Üks tüütab ära, palun järgmine. Minu elu, minu valik.

Kahjuks ei taheta mõista, et kui tehakse ühiseid valikuid, siis nende muutmine on seitse korda raskem tegu, kui algselt ühiste valikute tegemata jätmine.

Ma tahaks uinuda ning ärgata siis, kui maailm on taas täis hoolivust, austust, usaldust... vähem enesekesksust. Kuid paraku, ma võin sellest vaid unistama jääda. Ainuke, mis mulle on jäänud, võime unistada. Kahjuks ei ole võimalik osa mälestustest ära kustutada. Selle osa, kus armastatud inimene ühel päeval ärkas ning mälu ja tundmise oli kaotanud, nagu poleks kunagi olnudki. Valus on jälgida kellegi õitsvat arengut, kes just õitses minu elus. Igas päevas on hetk, kui siil minu hinges tireleid viskab ja soojad palavikulised veed silmadest voolama saadab. Miski on siin selles minu maailmas väga valesti. Külmutage mu meeled ja saatke asumisele. Siin ei tee ma kellelegi head. Praegu ei oska... tahaks vaid unustada, edasi minna, siili loomaaeda luku taha saata, et ta enam kunagi tagasi ei tuleks. Lootes, et aeg siiski parandab kõik haavad ning hoiab eemale kõik teised okkalised elukad, kes lahke andja käest vaid omakasuna piima noolima tulevad.

"... where is the garden of happiness ..."