Uni

.... seisan väljas. Hingan sisse seda niisket ja külma õhku. Midagi on korrast ära, kuna kummaline ärevus on hinges. Inimesed sees, minu selja tagant sisenevast uksest, pidutsevad. Joogid, naer... Maja tagant väljub kena noormees lillega. Mõtlen "armas", inimesed mõtlevad oma lähedaste peale. Soe tunne valdab ning täidab lootusega, et ehk ka minu elus tulevad rõõmsamad noodid. Lõpetan peagi unistamise ning lähen sisse. Noormehe nägu ega olekut ei mäleta. Kui teda sees näeksin, ilmselt ära ei tunneks.

><

Muusika mängib kõvasti ja inimesi on väga palju. Külgkülje kõrval nagu kilud karbis. Ruum on pime, kuid mitte hirmutav. Inimestel on naeratused, mõni kõigub muusikaga kaasa, teadjamad laulavad, õhus on soojust, vähe õhku, janu, lähedusevajadus. Sõbranna on vahuveinist pehmeks muutunud ning kõigub muusikaga kaasa toetudes inimesele, keda usaldab. Esialgu olen üksi, naudin seda vabadust jälgida inimeste nägusid, liigutusi, üksikuid sõnu ja pilke. Suletud silmega kuulan kontserti ning vajun sõbranna kõrvale, kes minule võõra inimesega kõigub. Lähedus on mõnus. Sõber kallistab, turvaline tunne. Ühe ilusa aeglase loo ajal, kui me kolmekesi nõnda kaasakõikudes, noormees keskel, avastan end hoidvat õlal olevat kätt. Sõrmed põimuvad nagu ainult nii olekski kõige õigem nagu teha võiks siis kui kallim on kaugelt tagasi tulnud ning iga puudutus on oluline. Hetk jääb kestma, kuni pisut isegi hirmutab, kuhu olen end sättinud, kellega ja miks. Kontsert läheb edasi, käin vahepeal ära, hingamas...

... selgelt on meeles, kuidas mingi hetk seisame taas kõrvuti. Januga lähen ostma Tõmmu Hiidu, mitte üksi, ja käed sulavad ühte, hoides väga tugevalt, kartes kaotada, ärgata... Nii selgelt on kõik praegugi meeles... Edasi suhtleme, räägime, tutvume, läbitungiv pilk, tantsime, hingame... Sõbranna otsustas koju minna. Õhtu kestis pikalt, kuid näis nagu aeg seisaks. Praegugi meenub see riietus ja olek. Tumedad püksid, roheline taskutega jakk, meeliköitev lõhn, suured ja säravad silmad, heledad kerged juuksed, lai naeratus ja need käed, õrnad, kuid tugevad...

><
Haaran end mõttelt, et see ei ole võimalik, ma kujutan ette. Tal on kindlasti naine ja lapsed või tuli vaid üheks õhtuks, või hetk kestab vaid selle õhtu, või on hirmus noor.. Kõikvõimalikud kahtlused närivad mind....

Vestluse käigus selgub, et hoopis minuvanune ning pakkus, et olen esma-või teise kursuse tudeng. Et õpib ja töötab Tartus. Isekeskis mõtlen, et sõbrannalt peaks küsima, mis tüüp on ja tausta uurima. Põnev on see maailm, kust inimesed tulevad.

><

Aeg koju minna. Mind saadetakse, elan küll sealsamas, kuid armas temast. Küsib, kas võib üles tulla, vastan eitavalt, sest teadagi-mis. Näen pilgust pettumust, et temast nõnda arvan. Otsustame jalutama minna. Inglisillal räägib mulle väga avatult asjust, mida enam ei mäleta. Lõpuks saadab koju. Küsib numbrit, mida ma ei anna. Ütlesin, et kui tahab teada, siis uurib ise välja. Tahab kohtuda, kuid ütlen, et sõidan ära ning ei tea täpselt, millal tagasi jõuan... Nõnda me ei leppinudki midagi kokku.

><

Kodus sätin end magama, kuid äkki heliseb telefon. "Hallo", "oi tere, kust sa nii kähku mu numbri said?", "aa, google, selge"....veel väiksed jutud. "Head ööd"

><

Vaatan orkutis, mis müstiline inimene see on, kellega täna kohtusin. Selgub, et commited, pildid neiuga suudlemas jne. Naeratus kaob, püüan unustada ega mõista, miks ta minuga siis nõnda...

Kuid uni tuli magusam, kui oleks osanud arvata ning ärkasin naeratusega. See oli ilus õhtu...

<><

Tänan kauni une eest.... neid meeleolusid ja lõhnu tunnen vahel siiani...