Inimesed, kellega on hea suhelda ja hingata, jäävad!
Aeg liidab ja lahutab inimesi,
kuid nad ei kao kuhugi.
Vajalikul hetkel ollakse teineteise jaoks
ollakse nii nagu alati.
Peaaegu võimatu on käituda teisti.
Oleme harjunud lähedusega, mõistmisega.
Oleme harjunud üksteise olemuse ja harjumustega.
Teame üksteise tausta ja eluolu.
Rahulik on suhelda ja vaikida.
Oleme nii nagu oleksime kohtunud alles eile
mitte aasta eest.
Väiksed lüngad täidavad end märkamatult.
Suurema pingutuseta on kadunud see vähimgi pinge.
Pinge... ehk midagi meie vahel on muutunud.
Me kõik muutume aja jooksul,
kuid see ühisosa, mis on kunagi meid ühendanud, ei kao.
Sellel pole ainelist väärtust.
See lihtsalt on või seda lihtsalt pole.
Raske on viibida ühes ruumis inimesega,
kelle hingamine sinu hingamise rütmi sassi lööb.
Rahu on siis, kui koos on kerge ka vaikida.
Need inimesed, kes kaovad,
nende hingamine ja olemus polnud siiras.
Ühisosa oli puudulik...
Nad ehk püüdsid olla teise jaoks,
kuid valetasid endale.
Mille nimel?
Vaiksete hetkede RAHU nimel...
Jääge iseendaks... alati!
Sama rütmiga inimesed jäävad teie ümber
ajast aega
hingama
rahu
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar