Kevadpäike soojendab üles talvest külmunud põsesarnad.
Silmad avanevad lootuses näha esimest rohelist lehekest
esimest kirjut liblikat...
Esimesi kasvavaid kuldkollaseid nurmenukke ja kullekuppe...
Maapind ei tohiks veel nii kiirelt istumiseks kuivada...
Muidu tahakski päev otsa nagu kass murul nurruda.
Nautida päikese õrnu puudutusi täis südamlikku soojust
Jäätunud hing sulab juuksekarvadest varbaotsteni
Nauding tunda aastaaegade sujuvat aga totaalset muutumist...
See sära helgib nautijate silmist!
Vaadake ometi.
Ja naeratage neile!
Varsti naeratab Sulle vastu kogu maailm!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar