Täna mõistsin...

... et tammun ühe koha peal.
Möödunud on aastad, kuud, päevad, tunnid, minutid, sekundid
ajalised ja ajatud hetked...
Tunne aga on jäänud samaks
See, mis minu sees põleb, on kustumatu.
Nagu tuhamäed, mida koduaknast nägin...
...nende sisu põleb aastaid
Nõnda ka minu ...
põhjatus.
Sinuga ja sinuta
Upun selle vee sisse
tasases kevadises vulinas...
Kui sirutuvad välja värsked kuusenupud
ja silma pilgutavad võililled.
Kauaks veel neid hingetõmbeid?
Ma ei suuda ega taha enam hingata ainult sisse
või ainult välja...
Sestap seisangi ühel kohal,
julgemata liigutada.
Kuigi mu illusioonid pole kristallist vaid puust
ja sama selged kui kohvipaks...
Miks lasen neil asjadel enesega juhtuda?
Aastad kuudesse, päevad tundidesse, minutid sekundistesse ....
Kevadest kevadesse...
Miks lasen?
... sest põlen...
Kaua veel?!?
Siis mõistsin: "Tahan ma või ei taha-"Kaua veel!""