Viimased nädalad on olnud väga kummalised... Nagu sõit üle Ameerika raudtee lõbustuspargis. Häid hetki, halbu hetki, arusaamatuid hetki, hetked täis rõõmu ja joovastust. Hetked täis vihapritsmeid ja kimbatust. Hetked, milles ei tahaks olla ning hetked kuhu tahaks jäädagi....
Suurimaid rõõme oli avastada, et maailm on nii lihtne, et sellest võiks isegi raamatuid kirjutada (kuid seda juba tehakse). Ja samas on sõnad selle jaoks liiga kitsad. Nad saavad väljendada ainult konkreetseid situatsioone, alati minevikus, alati vaid ühe inimese kontekstist lähtuvalt. Täpselt nii nagu kirjutaja seda näeb. Lugeja paraku ei saa sellest kunagi samamoodi aru. Sõnad on tühised. Pannes silmad kinni näen mina ühtemoodi puud aga sina ja tema ja too teine näevad neid juba hoopis teistena... See teeb juba mitu erinevat puud sellest samast puust, mida mina nägin. Nii algavad kuulujutud. Mina räägin sulle, et tema rääkis mulle, kuidas see käis seal ja tegi neid ja neid asju... Ühest loost saab mitu lugu. Õhk saab sõnu täis ning pooled neist on vale tähendusega. Nagu telefonimäng....
Kuidas mõista üksteist õigesti? Nii nagu ennast?
Tuleb üksteisega suhelda vahetult, siiralt ja avatult. Küsida, kui jäi miski selgusetuks ning lisada juurde, kui arusaam on teine. See on üksteise vastu aus. Lihtne aga aus... ehk siis lihtne JA aus! Vaikimises ei ole tõde. Vaikimise tõde on ainult sinus eneses. See läheb seal alati halvaks ning segab teisi samas kontekstis tekkivaid mõtteid! Ja maailm... nutab pettumusest.
Oma elus olen alati püüdnud hakkama saada siira avatusega. Olen uudishimulik aga olen ka nõudlik üksteise vahelise otsekohesuse ja aususe vajadusest. Ma ei taha endale ette kujutada asju, mida pole ega asju, mis on. Tahan tunda läbipaistvust... Mul on selleks õigus. Igal inimesel on!
Seda nimetatakse sisemiseks rahuloluks. Igal inimesel on õigus teada, mis toimub temaga... Ja kuna selles maailmas ei ela me mitte ühekaupa, vaid üksteise aladel ning vahetus või kauges läheduses, oleme end sidunud inimlike kohustustega. Seeaga on samuti enam kui liiga lihtne.
Tee nii nagu sa tahad, et sulle tehtaks... Kas pole lihtne?
Kui ma olen Maltal ja mu õde on Eestis, siis on ta mulle hinges sama lähedal kui siis kui ta mind kallistaks. Samas situatsioonis on minu töökaaslane aga sama kaugel mu hinges kui ta .... mind näiteks kallistaks... Me jagame üksteise suhtes erinevaid rolle, seega ka erinevaid meeldivaid ja ebameeldivaid kohustusi. Austus jääb! Peab jääma!
Ma ei tea ühtegi asja, mille teadmisega inimesed ei saaks hakkama. Iga inimene on tugev eneses mõistmaks asju nii nagu need on, omades ainult õiget informatsiooni.
Ma olen iga tõe infoga rahul. Sellega saab edasi elada! Ma kaotan töö, ma leian uue. Ma võidan miljoni, ma kaotan selle.... pole probleem. See oli kaduv väärtus. Ma kaotan sõbra... midagi oli valesti... usaldus puudus. Ma kaotan kallima... polnud tunnet. Kui ma seejuures andsin endast kõik, et asjad toimiks... pole see minu viga.
AGA ei tohi unustada, et me ei otsi teineteises ja situatsioonides vigu. Me vaid püüame mõista. Me kas tunneme või ei tunne. Kas ma saan aru?
Kas see koht, kus ma olen teeb mind õnnelikuks? Kas need inimesed teevad mind õnnelikuks? Kas see töö teeb mind õnnelikuks? Jne. Need on jällegi imelihtsad küsimused! Ja samas ka vastused. Maailm on täis vastuseid. Need tuleb vaid teada saada. Andke selleks oma panus. Maailm saab vaid kergendatult selle peale ohata.
Ja mina ka...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar