Kui vähe on õnneks vaja?!

Sellel väljendil on mitu omadust sõltuvalt rõhuasetusest.
Üks on pigem negatiivne, milles viriseme, et ikka on vähe ja ikka on halb... Ja ikka pole kõik nii nagu me tahame...
Teine tähendus on täis positiivsust ja lausa ravivat toimet. Süvenen sõnale ÕNN.
Mis on see, mis mind tegelikult õnnelikuks teeb?
Kas see, kus ma olen, on koht, kus ma pean olema?
Kas tegevused, mida teen, on need, mida pean tegema?
Kas need tegevused teevad mind õnnelikumaks?
Kas ma tahan neid tegevusi teha, sest mulle nad meeldivad?
Kas need inimesed, kes mind ümbritsevad, teevad mind õnnelikumaks?
Kas keskkond soodustab mu õnnelik olemist?
Kas ma panen tähele neid väikseid ja suuri asju, mis tegid mind ka aastaid tagasi õnnelikuks?
Kas ma olen valmis ootama?
Kas ma tegelikult näen ja kuulen, mitte ei arva, et ma teen seda?
Kas ma jälgin maailma märke, mida on igas päevas?
Kas ma saan mind ümbritsevast aru?
Kas minu tegevused on teiste suhtes õiglased?
Kas see, mida mina teen ja kes ma olen, on kõigile aksepteeritav? Kas pean olema?
Kas minust on teistele kasu? Aga kas ilmtingimata peab olema?
Kas pole kaunis elada just siin ja just praegu?!
Ma katkestan kõik, mis mind õnnetuks teeb! Ma lihtsalt ei saa elada teisiti! Ma tahan olla õnnelik ja minu õnn magab minu sisemises rahuolus.

Sõna RAHULOLU ütleb kõik!
"rahu" ja "olemine" Olemises peab olema rahu...
Elada tuleb kohe praegu!
Täpselt nii elada nagu su süda ütleb ja hing tunneb.
Minna sinna, kuhu jalad viivad!
Teha seda, mida käed teevad!
Vaadata, mida silmad näevad!
Mõelda, kuhu mõtted küündivad.....
Tunda, mida tunned!

Ma armastan RAHU ja OLEMIST!
Need teevad mu ÕNNELIKUKS.... igavesti!