Kuidas õppida üksteist armastama?!

Kas selline teemapüstitus on õige? Kas saab õppida kedagi armastama? Miks õppida, see peaks juhtuma ju lihtsalt niisama....

Tegelikult aga...

Olgem ausad, kõik asjad elus võtavad aega. On põhjus, tegevus ja tagajärg. Protsess on oluline.

Ma tutvun inimesega. Ta algul on päris võõras... siis suhtleme, kohtume veel. Mõne inimesega läheb eriti kähku, et pidada teda heaks tuttavaks. Sõbraks. Selline sobivus, kas siis hingede, huvide, mõtete, kehade või mingil muul põhjusel.

Sõpru ei ole meil palju... see on hea. Kuid need, kes on, nendega on omavaheline mõistmine, usaldus, austus ja kokku kasvamine.

Igas koosoldud päevas on teatud kogemus. Suur või väike, see pole oluline. Kui midagi häirib, siis saame seda arutada, kuna see segab meie vahetut suhtlemist. Kui aga ei häiri, siis pole probleemi.

Teinekord kohtume tihedamini, siis jälle õige harva. Kui kohtumiste vahele jäävad pikad pausid, siis me elame ikka omas elurütmis edasi. Kohtudes püütakse kiirelt täita lüngad. See jagatud vaheinfo võib olla väga napisõnaline ning kohati isegi ebaoluline. Ei tea, mida välja selekteerida, millest peaks või võiks rääkida.... Mida kauem on üksteist tuntud, seda lihtsam on suhelda. Koos olla ja koos toimetada... Hoolimata vahepausidest.

Imeline on vaadata inimesi, kes on kahe jalaga maa peal ning ise abi vajades, otsivad nad lahendusi, loobumata. Ei riputa ennast teise külge suureks koormaks lämmatamaks selle läheduse, mis neil on. Mulle meeldib inimestele toeks olla, neid aidata. Aga ma ei saa kellegi teise eest elu elada ega otsuseid teha. Ma saan ainult soovitada.

Igas suures ja väikeses mures määrab aeg väga palju. On vaja seedida, oodata, kannatada, nutta selle üle või naerda. Mu ema ütles, et kõik on millekski hea. Eks ma olen püüdnud seda uskuda...

Ma väga väga armastan oma sõpru. Miks? Sest aeg on näidanud mulle, et just nemad on need, kelle lähedal tahan oma elu elada. Mitte kilomeetrite mõttes lähedal, vaid hinges. On ka häid sõpru, kelle elutee on viinud väga lahku. Kohtudes võime heietada vanadest aegadest ja praegusest elust... võib ka juhtuda, et me ei pea oluliseks pikemalt vestelda. Järelikult oleme kasvanud lahku ja ka see on täiesti normaalne.

Sõprus ja armastus on ühtemoodi emotsionaalne pagas. Sinna ei mahu liiga palju. Mingi hetk on piir. Kust piir teada saada? Tunde järgi! Kui asjad tunduvad õiged, siis on kõik korras. Kui aga tundub, et midagi on valesti, siis on ka kõik korras. Kõik osapooled peavad sellest aru saama... oluline on sellest rääkida.

Kõige hullem on kaotada usaldus.... Võõra inimese vastu usalduse kaotamine on nagu nohu, seda juhtub aastas vähemalt korra. Aga sõbra vastu, noh see jääbki elu lõpuni närima, nagu halvaloomuline vähkkasvaja. Kahju kui valus. Ma loodan, et mina mitte kunagi oma elus ei ole seda kellelegi põhjustanud. Seda ei tahaks ka kõige hullemale vaenlasele.

Niiet andkem aega seedida ja avastada.

Ärge hoidke nii kõvasti kinni vanadest tõekspidamistest ja kartustest. Kui areneda koos sooviga areneda, siis on kõik võimalik. Tuleb vaid usaldada teist inimest ja oma sisetunnet.

Kui korrata üle mõte: Kuidas õppida üksteist armastama?!... Mehenaise kontekstis...

Mina, kui naine, olen avastanud ühe ämbri, mille sisse olen astunud juba 3 korda. Ma kohtun inimesega, kes mulle huvi pakub. Me kohtume veel ning saame lähedasemaks. Ma ei julge armuda ega mõeldagi sellele, sest äkki kaob see inimene lihtsalt ära. See on minu kartus.

Lugu jätkub... Me kohtume veel. Ma hakkan ka ise uskuma, et äkki nüüd meie lugu on tõesti väärt lugu, mille üle mõelda ning südamesse lasta. Ma armun ja tema armub. Kõik on väga ilus. Tundub uskumatu. Miks uskumatu? Sest ma olen tüüpiline naine, kes mõtleb meeste peale ja kellele mehed annavad suure emotsionaalsuse ja energia. Ma armastan mehi.

Lugu jätkub... Järsku, nagu tüüpilises tummfilmis juhtub midagi. Mis juhtus? Ei tea. Ei kuule ja pilt on mustvalge. Mõtlen ja mõtlen. Panen filmi pausi peale ning tuletan meelde algust ja situatsioone, siis protsesse ja emotsioone.... Kahjuks ei ole see raamat, mille lõpu ära loeks...

Mis edasi?!? Teaks ma siis.... Kui te olete näinud vanu vene filme, siis katkenud suhted ongi nii. "Mõtle ise lõpp välja!". Kõige kergem on kanalit vahetada ja unustada. Kas see on õige?

Minu arvates on see täiesti vale. Me ei ela tummfilmis ja tegelikult ei juhtu midagi üleöö. Nagu alguses rääkisin, on oluline koosoldud kvaliteetselt veedetud aeg. Kallid mehed ja naised... ennekõike peate olema sõbrad, keda saab usaldada... ja siis alles võib südameasjadest rääkida. Pole vaja alustada kirest! See kord on ja siis ei ole, siis jälle on ja siis .... Ei ole vaja kujutada ette suhet nii nagu see peaks olema alati *nii nagu alguses*. Ei! See oligi algus, selleks, et valmistada ette soodne pinnas ajale, mida tuleb koos kogeda. Kogegem siis...

Ma olen nendest tumm ja venefilmidest nii väsinud!

Austagem üksteise aega ja emotsionaalset sisekliimat!

Aega ei tohi raisata!