Pointless

Kell on peaaegu 6 läbi
Ärkasin veidi peale 5
Nägin unes, et olin postipakkide saatja
Saatsin neid päris palju
Ning unes nutsin rõõmust kui hea tulemuse olin teinud.
Ja nüüd lihtsalt ei tule und.
Ketran eile peetud vaidlust
Ja olen endiselt hämmingus
Inimestest ja endast
Milleks see kõik?
Miks ma olen olnud nii rumal ja väärtustanud oma aega ja tervist asjadesse ja inimestesse, mis mind ei ole osanud väärtustada?
Sain teadmise, taaskord, et osad on võrdsemad kui teised.
Ehk siis üks osa peab end aastate vältel üles töötama ja tõestama
Seejuures rügama nagu Papa Carlod
(mis on enamik meist)
Ja siis on see teine osa, kes lihtsalt saab
Kellele lihtsalt antakse.
Vähese jõupingutustega nii palju kui soovid.
Või kergekäeliselt teha organisatsiooni puutuvaid otsuseid, peaasi, et nende heaolu ei kannataks.
Sest see on kõige olulisem!
Vahe on selles, et ühed töötavad organisatsiooni heaolu ja meeskonna eest!
Ja teised enda eest!
Need lõpuks lähevadki paadist paati, seal, kus on soojem ja mugavam.
Seal, kus rohkem pakutakse.
Muidugi, need "löövad läbi", öeldakse.
Aga mis hinnaga? Kahjuks enamasti teiste arvelt ja sellest on niii kahju.
Kahju nendest usaldusväärsetest ullikestest, minusugustest, kellest lihtsalt üle sõidetakse.
Olgu see siis teadmatusest, oskamatusest, rumalusest või veel hullem, teadlikust valikust seda teha.

Inimesed pole asendamatud - see on tore.
Ma saan rahulikult ära minna. Varem!
Milleks peaksin end kauem panustama?
Milleks peaksin endast rohkem andma?
Milleks väärtustama inimese aega, kes üldpilti oma Mina tagant ei näe?
Milleks andma talle oma kogemusi, kui ta arvab, et teab piisavalt?
Pointless.
Tundub, et organisatsioon saab endale selliseid käike lubada.
Super! Väga hea! Järelikult läheb kõik hästi ja ma pole sellest lihtsalt aru saanud või ongi arusaamine tänapäeval üle tähtsustatud.
Ise oleme rumalad, et laseme endale koti pähe tõmmata!
Rumalad lootusest, et meie suur töö ja vaev tasub ära.
Ei tasu!
Jääb vaid see tunne, et oleme õigesti toiminud. Teinud tööd kõigi nimel, üks kõigi ja kõik ühe eest.

Olen töötanud väga paljudes erinevates kohtades alates 2001 aasta jaanuarist, mis teeb üle 10 aasta.
Selle aja jooksul olnud mitmes kohas korraga ning tööta maksimaalselt kaks kuud.
Ma olen õppinud nendest kõigist niiiii palju! Ja lõppu sellel ei ole.
Aga nüüd olen lihtsalt nii väsinud.
Väsinud enda ära andmisest.
Aitab! Ma võiks öelda, et mul pole rohkem anda, aga ma tean, et on.
Ma lihtsalt kaotasin tahtmise anda.
Neile, kes sellest ei hooli ega mind või minu pagasit väärtusta.