.... kuna eelnev oli kirjutatud kell 5 hommikul, une lahkudes
Kui emotsioon pea peal kokku lõi,
siis tagant järgi lugedes on see hirmus kibe
Kahjuks selline valu tegev tunne mind siis valdaski.
Nüüd, õhtupoole
järgi mõeldes ja arutades
(kahjuks küll mitte inimesega, kellega tüliõun tekkis
vaid organisatsiooni tipuga, kellele end tühjendati
ning kes omakorda minu seisukohta teadmata laiemale ringile end tühjendas
ning ka peale selgitusi mind olukorras süüdi mõistis,
kuigi tegemist oli kahe inimese vahelise arusaamatusega,
mis läks käest ära ja vajas rahunemist ning üle rääkimist,
mitte kella külge riputamist.
Aga me kultuuriinimesed oleme emotsioonikud
ja seda tammi purunemist on raske tagasi hoida.
Enne ütled ja siis mõtled. Ka mina. Süüdi.
Plahvatasin.
Lahvavad veed ja pisarad
Neid, mida pole kellelegi vaja.
Isemõtlejad tuleb kiirelt suurel platsil üles puua.
Ilma ühiselt ühes ruumis asja arutamata,
vaid kõrgema võimu kiirel otsusel,
sest nemad teavad ja näevad selgelt, kelle süü on.
Nendel on õigus otsus täide viia
Ja ongi õigus, kuna nemad otsustavad
Aga teine osapool on elus ja terve
ehk siis oleks olnud õiglane lasta meil omavahel asju klaarida
Nii et nemad oleksid juures ja saaks meid järje peale aidata
Seal, kus me tunneme, et ei mõista üksteist.)
Kahjuks läks teisiti.
Selgus, et ma olen vastutanud valdkondade eest,
mille eest ma ei peaks vastutama.
Eraldi mulle seda ei öeldud,
kuna see on ju "loogiline".
Minus on kasvatatud organisatsioonile kasu toov soolikas.
Ma tunnistan, et see soolikas on kohati väga punnis.
Mõtteid ja ideid täis, kuidas saaks meie tegemised meile kasulikud olla.
Olen need ettepanekutena esitanud
ning neid on käskudena võetud.
See polnud mõeldud nii,
kuigi tuliselt emotsionaalsetes vaidlustes võis see nii näida.
Minust on maalitud, mullegi üllatusena, ambitsioonikas wanna-be ülemus.
Kahjuks olen ma vist nii hirmuäratav,
et mulle pole seda kannatanu kordagi öelnud.
Võibolla on ka see loogiline
et kui keegi teeb ettepaneku, siis on see koheselt käsk
Ja kui ei ole nõus, siis allumatus
Miski minus, organisatsiooni mõttes, kustus täna.
See on initsiatiiv ise mõelda ja oma arvamusi avaldada.
See nagu poleks lubatud.
On õiged ja valed vastused.
Need, mis lähevad "õnneks"
ja need, mis läbivad nö. "ambitsiooni tsensuuri"
Igas isemõtlemises nähakse piiridest üleastumist,
mitte võimalust asja arutada.
Siin ei ole midagi arutada,
see on selge.
Kellelgi on õigus seda otsustada
sest see on tema omand.
Kui on olnud isemõtleja, tuleb see eos maha suruda.
Sest äkki on tal ambitsioon.
Olen teinud oma osakonna tehnilise juhtimise tööd,
aga ma ei tohi seda nii nimetada
ega endale liigset ette kujutada.
Ma pean koordineerima teatud töid ja andma nõu
Aga ma pean loogikast lähtuma, mis on mis.
Päris aus olles, olen ma segaduses.
Ma ei tea enam oma kohustusi ja vastutusalasid.
Need annab selgeks rääkida.
See on hea.
Kuid kahjuks peale suurt hukkamist,
mis on ilmselgelt liiga hilja.
Suurimaid põhjuseid, miks ma põlema läksin
oli tegelikult tohutu organisatsiooni patriotism.
Minu jaoks on oluline, et organisatsioon oleks professionaalne.
Kui väljendatakse organisatsiooni esindaja poolt kahest sõnumit,
siis minu jaoks on see organisatsiooni õõnestamine.
Mis muudab meid vähem tõsiselt võetavaks.
Kahjuks selgus hiljem, et olen ka sellest osas valesti aru saanud.
See, mida inimene väljendas, oli midagi muud
aga meil ei tekkinudki võimalust seda peale tüliõuna rohkem teemaks võtta
kuna see ei olnud enam meie kahe vaheline arusaamatus.
Teine, samuti suur põhjus on väärtustamine.
Kuidas mõned on seda rohkem ja mõned vähem.
Ja mitte lihtsalt patsutus seljale "sa teed head tööd"
Vaid rahaline. See, mis on vahend selleks, et elada.
Elu on AEG ja aeg on RAHA.
Ehk siis elu on illusioon.
Aeg on väljamõeldis nagu ka raha.
Aja mõõtmine on keelatud aeglastele inimestele
ja kiired inimesed teevad nii kiirelt, et see aeg,
mis on võrdluses aeglaste inimestega, muutub absurdseks.
Kusjuures võrdpildina ühe paksu raamatu kirjutamine kõrvutatakse
mitme õhukese raamatu läbisegi kirjutamise ajaga.
Keskendumine võiks küsida? Hmm, aeglaste mure.
Kiired ei pea sellega tegelema.
Ehk siis aega ei ole olemas või on lubatud vähestele.
Isiklikuks kasutamiseks, kuid mitte mõõdikuks.
Õnneks on tähtajad.
Need on mõlemale poolele ilmselt üheselt mõistetavad.
Raha on samuti väljamõeldis
Vahend, ühik, mille suurus arvatakse olevat seotud aja ühikutega.
Aga kuna aega ei ole olemas, siis on see suvaline kogus midagi
Mida saavad kiired ja aeglased erinevalt
kuna nende ajad on erinevad.
Mitte töö hulk, tulemus. Kahjuks.
Kokkuvõttes on mul praegu tunne,
et kahelda tuleb kõiges.
Enda heades ja halbades mõtetes.
Või siis suruda alla mõtted.
Teha nii minimaalselt kui võimalik ja niipalju kui tarvilik.
Mina ei ole mõtlev olend, vaid mutter. Alati.
Ei tasu organisatsioonis visioneerida,
kuidas saab asju paremini teha
Sest need õigused mutritel puuduvad
Ei tasu suudki lahti teha, sest ei tea, kas ta läbib tsensuuri või mitte.
Uskuda tasub endasse, kuid mitte koostöösse.
Kuid ka see info tuleb endale hoida.
Sest see on võimalik kontekstist välja rebida
ning sulle karmilt naelana pähe lüüa.
Pean olema väike ja vaikne.
Nähtamatu
Täpike
.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar