Jaht on alanud

Iga esmaspäevane varahommik: äratus 5.45, et jõuda 6.30 rongile. 

Üks kange kohv ja töine äratus üha sinakas-lilladematesse esmaspäevadesse.

Esimene nädala päev on alati kuidagi nii hirmus tihe ja pikk,

et ei oskagi kunagi sellest mõistlikust oodata.

Tavaliselt venib see kümne-kaheteist tunniseks,

suures kartuses, et septembrist alates veel pikemaks. 

Nõnda ka kogu nädal ja nädalavahetus.

Töö imeb end nagu svamm vett täis

ja muudab taas olemise nii raskeks nagu täna väljas olev paks udu. 

Mul on halb seda öelda, aga see raskus väsitab ja hirmutab. 

Iga korraga üha enam ja enam.

Ma ei tea, kas sellesse on võimalik rohkem valmistuda

kui me seda juba teeme, 

aga kergemaks pole läinud.. 

Varem oli nagu isegi mingi õigustus

et ei ole varem teinud või ei oska piisavalt

Nüüd pole sedagi. 

Lihtsalt raudrüü selga, kiiver, kaitsed, loitsud, palved 

Jaht on alanud!

Kahjuks, pole motivatsiooni mitte kuidagi suudetud tõsta. 

Enne puhkust juuni lõpus sain innustust,

aga see tõmmati augusti alguses sarnase kergusega alla,

mis vähendas jaksu veelgi. 

See teeb väga kurvaks ja jõuetuks. 

Polegi nagu eesmärki sellel jahil ellu jääda. 

Siiski TAHAN ELADA.

Omas rütmis, omas kodus.

Ja see viimane varsti juhatab mind OMA TEELE

Ma ootan seda

ja ta tuleb.