Elu on mind viinud aina edasi ja edasi. Nagu küünal, mis on pandud vetele hõljuma. Vahel on kõvem tuuleiil, mis ohustab, kuid siis see vaibub ning mööduvad päevad ning ööd… lühisõnaga aeg.
Kolisime kesklinnast, Raadiomajast ümbruskonda, mis on veidi kurb ja tusatsev. Lagunenud, puiselt vettinud majad, õnnetud, mõneti aroomikad inimhinged. Meie maja seejuures on kivine kummitus kahe raudtee vahel, mille sissepääsul on turvamehed koha, tõkkepuu tõstmise ja kurjakuulutava välimuse pärast, et pärisvõõras, postiljon või külaline ei tihkaks esiti tulla. Raudpääsul ilutseb „propusk“ ning kajavad betooniselt vineerised koridorid.
Siin majas on töötehase ning higiste käte hõngu, mis praegusel talvisel perioodil külmas koridoris vetsu minnes ennast meelde tuletavad.
Tööruum ise on hubane, kuid enamasti on see toredate inimeste hingesoojuse loodu, mille eest olen äärmiselt tänulik, sest see töö ning inimesed on ainuke põhjus, miks ma Tallinnast tagasi Tartusse ei koli. Ja vahel seepärast mu süda valutab, sest südame hoidja ning minu osad juured on seal taaralinnas. Aknast paistavad raudteerööpad ning päevas mõned korrad tuletab see pikk terasuss oma viinerirea laadse olekuga meelde. Õhtul valgustavad seda laternad ja hommikul vara, mida mina tavaliselt ei näe, katab uduloor seda rööpalist maastikku.
Tööle ja töölt tuleb ümber vanalinna sõita trammiga ning hoolimata minu kurbusest ajakao osas, on mulle alati need raudsed olendid meeldinud. Nendes on trammi kaudse sugulase metroo mälestust, mis on minu meeldivuse ammu endale võitnud.
Täna liikusin lühikest teed, piki rööpaid Balti Jaama, kus istusin Tallinn-Tartu rongi peale. Pole ammu selle kaunilt turvalise ning ruumika transpordivahendiga sõitnud. Olin unustanud, kui väga mulle rongid meeldivad. Selle vaade aknast köidab alati, ruumi on piisavalt, internet on käegakatsutav, kuid kahjuks täna mitte kasutatav ning stepsel, mida saab oma tähtsa reisikaaslase energia taastumiseks vabalt kasutada.
Viriseva inimese kombel võiks küll öelda, et iste võiks paremaks magamise asendiks alla käia ning loksutab ja koliseb, kuid „halloo“, kas tõesti on meil alati kõike vaja nii, et herneteragi ei tunne? Interneti puudus turgutab uinunud loomingusoolikat ja tekstid, tabelid, dokumendid, kirjade draftid valmivad kergusega. Eelpoolmainitud AEG möödub endiselt, vahe on vaid selles, et osa sellest tundub kulutusena, mille peame eksisteerimiseks tegema ning ülejäänud väärtustame. Kahjuks majanduslik olukord on jõudnud sarnasesse seisu, kus sissetulek tuleb instantside vahel ära jagada ning kodus üliõpilase moodi makarone võiga süüa. Ka see olukord õpetab, kuid ei motiveeri. Stop! Ei lase sellel rongitujul langeda, sest tagasi tuli ka internet, niiet „Käed püsti, pidu läheb edasi“.
Kolisime kesklinnast, Raadiomajast ümbruskonda, mis on veidi kurb ja tusatsev. Lagunenud, puiselt vettinud majad, õnnetud, mõneti aroomikad inimhinged. Meie maja seejuures on kivine kummitus kahe raudtee vahel, mille sissepääsul on turvamehed koha, tõkkepuu tõstmise ja kurjakuulutava välimuse pärast, et pärisvõõras, postiljon või külaline ei tihkaks esiti tulla. Raudpääsul ilutseb „propusk“ ning kajavad betooniselt vineerised koridorid.
Siin majas on töötehase ning higiste käte hõngu, mis praegusel talvisel perioodil külmas koridoris vetsu minnes ennast meelde tuletavad.
Tööruum ise on hubane, kuid enamasti on see toredate inimeste hingesoojuse loodu, mille eest olen äärmiselt tänulik, sest see töö ning inimesed on ainuke põhjus, miks ma Tallinnast tagasi Tartusse ei koli. Ja vahel seepärast mu süda valutab, sest südame hoidja ning minu osad juured on seal taaralinnas. Aknast paistavad raudteerööpad ning päevas mõned korrad tuletab see pikk terasuss oma viinerirea laadse olekuga meelde. Õhtul valgustavad seda laternad ja hommikul vara, mida mina tavaliselt ei näe, katab uduloor seda rööpalist maastikku.
Tööle ja töölt tuleb ümber vanalinna sõita trammiga ning hoolimata minu kurbusest ajakao osas, on mulle alati need raudsed olendid meeldinud. Nendes on trammi kaudse sugulase metroo mälestust, mis on minu meeldivuse ammu endale võitnud.
Täna liikusin lühikest teed, piki rööpaid Balti Jaama, kus istusin Tallinn-Tartu rongi peale. Pole ammu selle kaunilt turvalise ning ruumika transpordivahendiga sõitnud. Olin unustanud, kui väga mulle rongid meeldivad. Selle vaade aknast köidab alati, ruumi on piisavalt, internet on käegakatsutav, kuid kahjuks täna mitte kasutatav ning stepsel, mida saab oma tähtsa reisikaaslase energia taastumiseks vabalt kasutada.
Viriseva inimese kombel võiks küll öelda, et iste võiks paremaks magamise asendiks alla käia ning loksutab ja koliseb, kuid „halloo“, kas tõesti on meil alati kõike vaja nii, et herneteragi ei tunne? Interneti puudus turgutab uinunud loomingusoolikat ja tekstid, tabelid, dokumendid, kirjade draftid valmivad kergusega. Eelpoolmainitud AEG möödub endiselt, vahe on vaid selles, et osa sellest tundub kulutusena, mille peame eksisteerimiseks tegema ning ülejäänud väärtustame. Kahjuks majanduslik olukord on jõudnud sarnasesse seisu, kus sissetulek tuleb instantside vahel ära jagada ning kodus üliõpilase moodi makarone võiga süüa. Ka see olukord õpetab, kuid ei motiveeri. Stop! Ei lase sellel rongitujul langeda, sest tagasi tuli ka internet, niiet „Käed püsti, pidu läheb edasi“.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar