28 juuli 2008

Mis teed?

.... Küsitakse, mis teed?
Vastan: päeval tööl, õhtul trennis, siis kodus magan. Nädalavahetusel püüan Tallinnast ära sõita sinna, kus aeg liigub aeglasemini ning pole kuhugi kiiret ega hirmsat sebimist. On õhku, naeratusi, loodust... soojust.

Tegelikkuses nii ongi. Töö võtab suure osa ajast, kuid õnneks on töö minu hobi, kuid jah, ikka oma tõusude ja mõõnadega. See töö ei lõpe kunagi ja juurde õppida on iga päev. Olengi ju seda soovinud, eks. Üle väga pika aja ongi mul vaid üks, mitte kolm tööd korraga, mistõttu saan sellele pühenduda 100%. Algul tundus see vabadus imelik, kuid nüüd oskan paremini end ühele lainele suhestada ning tegutseda efektiivsemalt.
Kahjuks seoses sellega, et olen enda jaoks täiesti uutes tööülesannetes, ei tunne ma end veel kõige kindlamini. Pinged, loodan, peagi kaovad. Loodan mõistvale suhtumisele ning ütlen, siiralt südamest, et püüan iga päev... Samamoodi, kui asja-ajamised on olnud, ei ole kindel, kas saan nõnda oskama ning kas täpselt nii ongi vaja. Aga selle aasta festival tuleb üle teravate kivide, sest nõndaviisi on ta minu käes esimene, mitte 12.'s. Kes suudab, aidaku, nõu siis või jõuga! Vahel piisab vaid paitusest ja targast sõnast: Saame hakkama!
Ja saamegi! Ja mina saan ka.

2 kommentaari:

Urmas ütles ...

Ma olen kindel, et te saate seal hakkama! Ja natuke teistmoodi ja paremini.

Kui pinget ei osata õigesti kanaliseerida/juhtida, siis trollibussi liikumapanemise asemel võib ta alajaamas tulekahju põhjustada. Ja selline pinge olgu parem olemata. (energeetiku tarkus :-)

PP ütles ...

Tänan, Urmas. Iga väike piisk asjades õnnestumisest annab lootust järgnevaks päevaks.