Paremaks!

Elu on tee, mida mööda tuleb käia, muidu ei saa edasi.

Appi, kuidas ma vahel ei julge astuda sammukestki edasi. Tunnen, et olen peale suuri elumuutusi väga palju muutunud. Nii väliselt kui sisemiselt. Ja ma pole veel kindel, kas see on hea tulemus. Tean, et ma pole enam nii sinisilme, kuid samas vahel on see nii radikaalne, et paaniliselt kardan, mis on ebanormaalne ja hirmus valus. Kardan, et inimene, kellega oma aega ja hinge jagan, lihtsalt võtab kätte ja isekalt läheb ära. Ei millegi kindla pärast. Vaid lihtsalt, sellepärast, et on talle vaja, ilma põhjendamisteta. Ma tean, kardan, sest seda on minuga juhtunud. Kuid ma pole ilmselt nii tugev, et sellist kogemust korra veel kogeda. Ja usun, et ma ei elagi enam midagi sellist üle, kuid ikka vahel (tihti) kardan. Nagu oleks minu sees üks usalduse kaitse läbipõletatud ning selle parandamine nõuab suurt pingutust, mille olen nõus enda õlule võtma. Kuid jällegi aeg on see, mis toob vastuseid.

Ja samas on kõik hästi. Võin silmad sulgeda ja teada, mida ta mulle söödab. Võin kõrvad lukustada ja teada, mis muusika mängib või kuulda, mida ta ütleb. Võin kukkuda ja ta püüab mu kinni. Võin kaua magada ja teada, et ta valvab minu und. Võin ainsa puudutuse, liigutuse või sõnaga end mõista anda või temast aru saada...
See on usaldus. See on sarnane rütm. See on ühine aja tiksumine. See on midagi, milleta ei saa. Energia, mis sulab kokku, tootes end üha juurde ja juurde. Elu on läinud ainult paremaks!