Igal aastal kastanite õitsemise aegu,ärkab uinunud pöörane tiivuline,
kelle oma turvalise-tsooni puuri olen sulenud.
Ta ei saa sisse ega välja.
Olen teda näljutanud
ei toida teda ülevate tunnetega
Ei tasu endale asju ette kujutada!
Liblikad kõhu asemel võivad end mu kehale toetada
Jättes mu sisse rahu
Kõnnin oma maisena tunduvaid radu
minu viimaseks laevaks see jääb
tiivuline aga kapteni papagoiks
sõnaõiguseta
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar