Täna tegelesin taas enesepiinamisega. Läksin Teda vaatama. Tahtsin tunda valu, et temast lõplikult lahti öelda. Tahtsin unustada... See ei läinud planeeritult..., kuid jah, valu ma sain. Ta kõndis minust mööda nagu võõrast. Vaatasin teda eemalt. Süda nuttis ning silmad püüdsid pisaraid mitte välja näidata. Hingamine tahtis peatuda. NII valus oli. Mälestused ja see kallidus, mida enam tema poolt pole, on liiga rasked kanda. Ta seisis ja vestles noorte ja vanemate inimestega. Ilmselt neiu õe ning vanematega. Viimakse suudles neiut ning läks asjatama. Mulle meenus nii palju ajast, mil... Mu mõistus teeb tugevaid pingutusi, et süda unustaks. Ta on kasutanud erinevaid võtteid: peavalu, kurguvalu, südamevalu, kurbus, uni, väsimus, uus töökoht, uus elukoht, uus keskkond, uued inimesed, palavik, vihm, päike, sõbrad, teiste kurbus, teiste rõõm....
Olin paar päeva Tartus, oma endises elupaigas. Tundsin, kuidas see "loodud ühiskodu" rusub. Seal oleme meie kaks. Silme eest jooksis kui pikk, põhjalik ning üksikasjalik film Meie seal oldud ajast. Tundsin, et ikka veel a.......
Antagu mulle unustus. Seda on liiga rusuvalt raske kanda. Olgu tänane viimane päev, kui selle tunde pärast nutan.
2 kommentaari:
See võtab umbes aasta. Vabanemine eelmisest. Vaja on mõistust, ja oskust olnut/halba välja lülitada. Alkohol teeb asja hullemaks. Uus keskkond ja inimesed aitavad edasi minna.
räägin oma kogemusest
Tänan. Püüan elada päevas, aga iga päev on raske. Veniv ja kleepuv... Aga lootus paremast homsest aitab uinuda.
Postita kommentaar