Nimeks Vaiki

Ma panin enesele nimeks "vaiki!". Ma ei tohi öelda enam ühtegi sõna, tuleb vaid unustada ja püüda nõnda edasi minna. Pisarad lukustan samuti silmade taha hinge. Las nõretavad seal ja imbuvad trennis ja saunas higina välja. Sest elu on kannatus... on vaja oskust aega hinnata, mis parandab haavad. Ning haavad ongi kannatus, mis teevad elu nii meeldejäävaks ja unustamatuks. Valu jääb alati, sinna, kus selle pinnast on kastetud ning hoolega hoolitsetud.

Nüüdsest vaikin, olen hästi tasa... Pole vaja seda maailmale enam näidata! Teeselgem siis, et kõik on OK. Kui keegi küsib "kuidas läheb?", surun hambad kokku, vastan "...mmm ...". Kuid valetada ju ei suuda. Ütlen "lõpuks ometi on kevad".