14 detsember 2006

... seekord lahkun ise

Mõtlesin ja mõtlesin, süda nukrutses ning nuttis... keegi oli sellele juba ammu valu teinud. Kasvatanud ajast aega okast, mis keerab sees ja ei lase südamerahus elada. Avastasin ühtäkki, et olen tegelenud enesepettusega. Otsustasin lõpetada enda vaevad ning armastada ennast rohkem. Jätta hüvasti kalli inimesega, keda kaugelt igatsedes, olen enese tahtmised unustanud. Kahjuks ei suuda teda ka sõbrana võtta, mistõttu kaotus on raske ka mõistusele...
Ma loodan, ta mõistab mind.... Sest mina teda nõnda mõista enam ei jaksa. Minust jääb vaid kest, mis ei suuda siis enam kellelegi midagi pakkuda ega kedagi armastada.
"Unes võib rännata lõpu teil,
kuid lõpuks peab ärkama.
Ta leidis laulu, ta leidis enda..."

Kunagi leian minagi oma laulu ja enda ning võin unest ärgata.... Mitte keegi teine ei saa minu eest minu elu elada, nii lihtne see ongi. Täis minu võimalusi, valikuid ja valmisolekut. Teised inimesed tulevad ja lähevad.. vahel pean lahkuma ise, kuid osata nende kõigiga elada, on kunst, mille autor saan olla vaid MINA ISE.... olgu see siis kui keeruline tahes.

1 kommentaar:

moonimoodi ütles ...

Leidsid enese eest võitlemiseks jõudu! Usu mind, seda oli näha, kui täna raeplatsil mulle vastu sammusid...ja miski jõuliselt Sinus põles: kindel hoiak trotsimaks tuult, mis vaid musta mantlit taltsutada suutis, ...kuid siiski mõtlik pilk, punastes raamides, mida mul püüda ei õnnestunud...


Ja peangi vabandama, et meie diilist asja ei saanud: ma liht ei jõudnud (ega julgenud kaaa) Sind peatada üheks tervituselehvituse viivuks! Ehk on võimalusi teisigi.

Hoia endas seda, mille see valik Sulle tõi...kõik hea on Sus olemas!