Kasssssssid

Olgu nende lugudega, kuidas on... aga käidud rada, mis on soe südamel, ei saa kauaks teeliseta jääda. Jalad viivad sinna, kus mõtted juba ammu ees kujutluspilte seavad.
Kakle, mis sa kakled, valu südamel ja meelel ... ja ikka vaatad neisse siirasse silmisse ning ohkad, lepid, kallistad- midagi ei ole aastatega muutunud. Meie ja see, mis meie sees elab, on ning kasvab seal tunnist tundi, päevast päeva, aastast aastasse... Ja kui viie aasta pärast on ikka nii, siis - Mulle aitab! Arvame, et oleme sõgedaimad siinpool Baltikumi... Ehk tõesti. Kuid ka see tuleb meie lihtsusest tulenevast jonnist ja avatusest, mis kasside karvad turri ajab. Jah, mina olen Sinu kass ja Sina minu kass... mis siis ikka. Järelikult nii on loodud siia ilma olema, kuni vaikus selle vaigistab... Ilmselt see suur vaikus ongi meid sidunud. Sina ei räägi ja mina ei küsi.... kuni hetkeni, mil olemasolu vajab kinnitust, kas elu mida kassidena elame, on ikka nii nagu me seda näeme... siis kui ühe ruumi õhku hingame või üksteisest kilomeetreid eemal oleme. Aga hoolimata vahemaast süda ei vaiki!
Kass, kui sa tulid, valu tilkus su südamel... nõretas juba siis, kui nädalaid tagasi mu kirjaread lõpuks Sinuni jõudsid ning Sa tõrjudes olid vimma minu peale üles puhunud... Olin enam kui kuu aega tagasi need järjekordses kurbuses Sulle välja valanud. Tookord vältisid sapiseid tähti, mis Sinu elu puudutasid. Minu avatus sinu ja minu elu kohta, oli Sulle valus vaadata. Usu, ka mulle. Eesmärk ei olnud Sulle haiget teha, vaid püüd Sul mind mõista. Kogu tõde ilmutab end mõistusele varem või hiljem. Siis jääb vaid unustuse lootuses hulluks minna või vastu võtta kõik see, mida Sina Sinult ja Mina Minus nõuab, kartuses järjekordselt pettuda...
Mis on kõige õigem, ei tea keegi!
Kassid kassidena ammugi mitte....... meile jääb vaid valikute AEG. Piiratud aeg.