03 detsember 2006

Mina või Kägu

Ehmun. Ümberringi on vaikus ja külm õhk. Ma ei näe midagi. Must pimedus katab kui looriga mu avatud silmad. Miski rõhub, vajutab raskusena mu rinnale. Takistab hingamist. Ahmin õhku ja hüüan, kuid häält ei tule. Tahan liigutada, aga ei suuda, keha ei kuula mind. Püüan end kokku võtta, kuid hing mässab Mu sees ning ei lase mõelda selgelt. Tunnen, kuidas silma nurkadest voolavad pisarad külmale jäisele põrandale kildudena puruks nagu unistused, millel polnud tulevikku juba eos. Ma ei taju varbaid ega sõrmi, mida kumbagi peaks olema kümmekond. Ühtegi neist tunnen nagu ei olekski. Miski on väga valesti. Mu süda tuksub kui käokell, mis järgmise täistunniga rebib rinnakorvi ning kuulutab linnuna vabadust. Mitu minutit on veel jäänud? Kas tahan aja peatada ning igavesti suletuks jääda selle kuju hingetusse? Või nõnda viimselt sellest kapslist välja pekselda?
MIS on minu roll neis kuluvates hetkedes? Kas MINUL on siin võimalust valida?
Nii või teisiti hukkub see kägu, kuna aega ei saa peatada. Kapsel ja tuumik kuuluvad kokku... vabadus kehtib vaid tervikuna terviku vahel nii ajatuses kui ajalikkuses. Minut minuti haaval rõhuvalt surudes rinnale, et ma ei unustaks hingata ... ka siis kui mu ümber on pilkane pimedus ja vaikus. Õhk täidab mu kopsud rahuga, valu taanub, pisarad muutuvad soojaks põse paituseks... sulen silmad ja ...

1 kommentaar:

moonimoodi ütles ...

...
" Sa küll ei maga vist veel?"...
"Ei saa,"...
"Mis sa sääl siis näed?...
"Ma näen nagu valgust, mis parte taga liigub."
"Mis juttu teie siis sääl kahekesi ajate?"
"Tema kõneleb mulle ühest allikast, mis seitsme tähe taga vuliseb; kes tollest allikast joob, selle süda saab pehmeks ja hääks, ning sel on niisugune sulatav võim, et ta kõiki üles tolle allika juurde juhatada suudab!"
"Ka mina,"..."tean, et too allikas seitse tähe taga vuliseb, sest kord unenäos käisin ma sääl. Esimese tähe juurde jõudes küsiti: Kuhu sa tahad minna? Mina kostsin: Valguse allikale! - Küsiti kohe jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? - Mina kostsin: Mul ei ole muud anda kui oma ihu puhtus. - Ja mind lasti edasi minna. Ning ma läksin ja jõudsin teise tähe juurde. Ja säälgi küsiti: Kuhu sa lähed? - Mina kostsin: Valguse allikale! - Kohe küsiti jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? - Mina kostsin: Mul ei ole muud anda kui see tõde, et ma minna tahan. - Ja mind lasti jälle edasi minna. Ja ma läksin ja jõudsin kolmanda tähe juurde, kus jälle küsiti! - Kuhu sa tahad minna? - Mina kostsin: Valguse allikale! - Küsiti kohe jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? - Mina kostsin: See teadmine, et mu isa sääl käis. - Ja mind lasti minna, ja ma läksin ning jõudsin neljanda tähe juurde, ja minu käest küsiti jälle: Mis sul lunastusehinnaks anda on? Mille pääle mina kostsin: Üks tuli põleb mu sees ja see on kui leekiv armastus pärale jõuda; võtke see tuli, muud mul ei ole. - Ja mind lasti minna viienda tähe juurde, kus lunastusehinda nõuti. Mina ütlesin: Tulles tundsin ma isu, ja mul ei olnud enam leiba kui palakene; seda tahtsin just suhu pista, kui üks äranälginud koer mulle vastu tuli ja haledasti mu otsa vaatas ja saba liputas; ja ma andsin leivapala koerale. Muud mul lunastusehinnaks anda ei ole kui see tundmus, mis koera tänulik vaade mu hinges äratas; võtke see kui tahate. - Ja mind lasti minna, ja ma läksin ning jõudsin kuuenda tähe juurde. Jälle küsiti: Kuhu sa lähed? - Mina kostsin: Valguse allikale. - Jälle küsiti: Mis sul lunastusehinnaks anda on? - Mina kostsin: Viie tähe juurest tulin läbi ja andsin kõik ära, mis mul oli; ei ole mul enam muud üle jäänud kui see äranägemine, mis ma viie tähe juures kõike ära andes omandasin; kui seda tahate, siis võtke. - Ja mind lasti edasi, ja ma läksin ning jõudsin viimase tähe juurde. Ja sääl ei olnud kedagi, kes lunastusehinda pärinud oleks, kõik oli, nagu oleksin ma maa pääle tagasi jõudnud, nagu oleksin ma oma sängis olnud ja kõik tagasi saanud, mis ma ära andsin, kõik tagasi saanud enesele südame valguseks, hääduseks ja tõeks. - Ja siis ärksin ma üles."
...
" Sa küll ei maga vist veel?"
"Ei tule und, "...
"Sa ajad jälle oma valgusega juttu?"
...

/ E. Enno "Minu sõbrad"/