Kus on kurva kodu?

Täna olen kurb! See on mässav meelte seisund, milles on rahutust, paanikat, üksindust, pettumust, ängistust.... lõputu jada tasakaalutuid tundeid.

Kurbus on osake minust. Ma pean temaga elama ja teda kuulama ning kuulma, mis ta mulle räägib. Mu kurbusel on alati põhjus, kuid neid võib olla ka mitu.

Midagi mu elus ei ole õiges kohas. Miski keerutab üles tuha, tule ja tuuled. Mälestused, kogetu ja selle, mis unistustes nii kättesaadav ja kättesaamatu on.

Mõni asi on liiga lihtne, et seda lihtsana võtta. Mõtleme ikka asjad enese jaoks keeruliseks, sest nad näivad nii. Tegelikkuses, me petame end, et kõik on korras, mööduv.

Hetk, kui unustan enda ja oma soovid, annan kurbusele põhjust taas välja ilmuda. Midagi endas on alla surutud ja vaigistatud. Miski närib ja ei lase elada rahus. Lõpuks ei tea enam isegi, millest asjad alguse said. Kõik tundub vale ja oma olemuslik ühtsus on laiali paisatud tunnete ja ülesannete peenikesteks kildudeks, mille kokku panemine näib võimatu.

Kusagilt tuleb seda hakata kokku korjama ja leidma selle kurbuse tuumiku, millest ei saa mööda vaadata ning mida peab kuulma.

See kurbus on Minu hääl, Minu süda, Minu tuhk, tuli ja tuul.... , mis peab hõõguma õige tasa...

Rahu tuhast olen ma võetud ja selleks pean ma ka saama.