Mina ja maailm

Kas me oleme ülekohtused, kui ütleme, et vajame maailma enda ümber elamiseks? Me kasutame maa resursse: sööme, joome, elame.... Ka meie ise, inimesed, oleme maa vili. Üksteist vajame elamiseks , et pidevalt endale tõestada kui olulised me ise oleme. Vajame ikka ja jälle, et keegi ütleks, kui armas sa oled. Kui hea sa oled tegudes. Kui hea inimene sa oled. Kiitust rohkem ja pidevalt. Me oleks nagu halva mäluga, et seda juba esimese korraga meelde ei jätnud. Nagu armastuseavaldus, mida tahame kuulda iga natukese aja tagant nagu see tunne oleks vahepeal muutunud millekski muuks. Miks? Kas me tõesti ei usalda teiste tundeid enda vastu ja omi tundeid teiste vastu?

Ma vajan pidevat teadmist, et olen .... kõike seda ilusat ja head, mis ma tahan olla. Kui ma ei kuule neid kauneid sõnu... unustan, et olen hea ja õnnelik. Muutun kurvaks ja üksildaseks. Emotsionaalne vajadus kuulda sõnu oleks nagu rõhuv mudel, mis ei lase kohati rahus olla.

Tegelikkuses kardamegi, et tunded ja arvamused meist muutuvad, kuigi tegelikkuses ongi nad ju pidevas muutumises... aga me ei taha seda endale tunnistada.

Püüdmine olla õnnelik igas muutuvas ja muutumatus hetkes, on kunst... mille õppimine võtab aega vast terve meie elu...

See maailm, mis elab minus, vajab sõnalist maailma, mis on minu ümber... Ning see on kui ravimatu haigus, mille ravimiks on armsad inimesed, kes julgevad ja tahavad end väljendada oma lähedastele ning olulistele inimestele.

Väljendage endid! Nii päästate te niimõnegi inimese tema kurvapisarate allikatest, mis saavad alguse nende kallite inimeste seest vaid mõnest nukruse tilgast.