Kõik soovid täituvad varem või hiljem

Vahel tunduvad asjad liiga lihtsad. Midagi juhtub, muretsed, tegutsed ajendatult oma sisetundest. Midagi uut, midagi ärevat... Südametuksed kui trummipõrin.

Pöörad järgmise päeva või nädala lehekülje. Vahepealset aega on möödunud "liiga" vähe. Ajakulg, mis algas siis, kus kohtusime ning hetk, milles viibime praegu.

Selle aja jooksul olen läbi mõelnud erinevaid mõtteid ja tundeid. Miski neis ei ole liiga tugev. Mitte liiga tugev, et puua. Pigem selline käsi ühendav, meeldiv ja soe tunne.

Mida ma siis kardan? Ma tunnen, et see on juhtunud liiga lihtsalt. See on läinud väga kiiret ja otsest teed pidi, ilma käänakuteta. Näib nagu me mõlemad olime seda oodanaud, valmis olnud ja nüüd, kui anti võimalus, me mõlemad kasutasime seda meie mõlemi parimal viisil. Koos on hea ja eraldi olek ei näri. On meie ühine ruum ja on ka eraldi ruum. Omad tegevused ja käimised. Omad soovid ja ühised soovid.

Olen avastanud iga päev meeldivaid üllatusi, mida ei osanud sinult oodatagi. Olen alati tahtnud, et keegi minuga nii käituks. Minusse nii suhtuks ning minus sellise rahu tekitaks.

Üle kõige ma armastan rahu enda sees ning kui seda ei ole, siis muserdun ning poon ka teisi. Riputan end nagu viinapuuväät ning lämmatan sellega kogu taime. Siis toibun ning hakkan uuesti elama.

Rahu minu sees peab kestma. Kui see oligi nii lihtne ja siin ei olegi mingit konksu, siis pean uskuma, et kõik soovid varem või hiljem täituvad ja see soojus ja rahu, mida ihkasin, ongi siin ning just praegu, koos sinuga.

Olen oma soovidega ettevaatlik, sest tean väga hästi, mida ma tahan...