Nädalavahetusel käsin Pärnus mere ääres. Vesi tõmbab mind nagu ma peaks sellega üheks saama. See on minus, väljaspool mind ja kõikjal...Vihm paitab mu meeli kui palsam, kuigi eelistan päikest. Päikesega olen rõõmus. See särab läbi minu silmade ja soojendab mind. Vihm aga kurbuse kokku võtab ning mind selle teki sisse mässib. Nagu kaisutus, mida vajan haiget saades. Elu on vesi, eluvesi, mis toidab. Voolab elusoontes põhjatu allikana... Allikana, millel ei ole algust ega lõppu. On pidev kulgemine. Aeg ja kogemus. Rõõm igast veetilgast!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar