Minu sisemises maailmas on palju värve, kortse, naeru, pisaraid, pabereid, sõnu, vaikust, kilkeid, nukrust, armastust, segadust, sotapotasid, sasipuntraid, silmi, südameid, viirukeid, soojust, küünlaid, külmi käsi, mälestusi, igatsust.... Lõputu jada asju, mis minu elu oma viisi järgi kujundavad. Annavad sellele vormi ja värvi. See pilt ei saa kunagi täis, kuna ka siis kui mina peaks siit ilmast lahkuma, jäävad mõtted minust teiste minades minu raami sisse kritseldama. Miks kritseldama? Sest ükski arvamus ei ole kattuv, kõik on omanäolised. Igaüks lisab midagi... Minu mina vajab alatasa kinnitust, et mina ei ole eksinud. Ei ole kaotanud oma pead emotsioonide ajel, et lihtsalt tunda end vajalikuna. Mina minus on ebakindel, kui keegi kaob. Kaob liiga pikaks ajaks silmist. *Mis keelel, see meelel* öeldakse... Kuid sama kehtib *Out of sight, out of mind* kohta. Kardan inimeste kadumist... lihtsalt ja lõplikult.
Hoolimata sellest, et austan aja kulgemist ja seda, et meie ümber peabki kõik olema pidevas liikumises, sest muidu sureme igavuse ja mandumise kätte. Areng ajas ja ruumis on kaunis kogemus, mis saadab meid igal murdsekundil...
1 kommentaar:
Ei tea, mis see võis juhatada Minu Sinusse, sest iga kord kui juhtun nendele lehekülgedele ( iga korraga teadlikumalt ja ...) leian Sinu sõnades kõik selle, mis juhtub igal hetkel minu ümber ja sees, hingel ning südamel...Samad on minugi soovid, lootused ja unistused. Ainult et mina olen hoidnud neid oma peas...silmis ja kõrvus, iial väljaütlemata, harvadel kordadel kaustiku vanadele kulunud lehtedele peitnud...teiste silme alt ära ja lõpuks endagi omadelt. ja kõike seda on nii palju, liiga palju, et pole lihtsalt sõnu tundesse võimalik panna... ka väsimus varjutab neid. Ongi aeg unele, vara vaja välja minna, tööle...seegi ju osa elamisest, tundmisest, et noore inimesena enda ja teistega hakkama saada. Nagu nad ütlevad: Tee tööd ja näe vaeva, eks siis tule ka armastus!
Ons nii? Tahaks loota:)
Postita kommentaar