Kahanev kuu

Appi, ma vajan armastust.... Ma tunnen, kuidas minus pulbitseb soojus ja rõõm. Vajan seda jagada, kellelegi anda. Tahan endast anda. Minu rõõm on täiuslik vaid siis, kui see on jagatud rõõm. See muudab selle suuremaks, nagu päikese tõustes taeva avarustesse. Kuu varjutab endast pool, siis kui päike ta kõrval seisab. Kummastavalt kaunis on kasvav ja kahanev kuu. Minu tunded kasvavad ja kahanevad koos selle taevase juustuga. Milleks, võiks küsida? Aga minu käest ei küsi keegi. Tunded kasvavad ja kahanevad... Mu karikas on täis. Mu hinges ei ole enam ruumi. Minus on rohkem kui ma praegu välja saan anda. Ma vajan selleks väljundit. Olen nagu köidetud vabadusse, milles pole piire. Seda paljud inimesed tahavadki. Minu jaoks on seda liiga palju. Suur vabadus ei lase hingata. Nagu hingamine ainult sisse või väljapoole... Ainult ühtepidi ei saa. Ma ei tahagi... Tegelikult on see kummaline tunne. Ma ei suudaks elada kellegi köidikutes. Ma ei tahaks kedagi aheldada. Ma tahan elada kõrvuti, olles kahe jalaga maa peal. Nagu seljakuti pidevas kõndimises... kord kiiremini, kord aeglasemini. Vahel väga tihedasti koos ja vahel vaid vaevu puudutades. Tunded on seletamatud. Kuid samas, need kas on või neid pole. Takistusi seavad vaid võõrad mõtted ning kartused. Milleks mõeldakse situatsioonid keerulisemaks? Et oleks lihtsam elada! Aga välja tuleb vastupidi. Lastes asjadel minna... kaovad ka need käest. Armsaid inimesi tuleb hoida. Kalleid inimesi enda kõrval soojendama... nende vahel on alati säde. Armastus? Iga suhe on erinev. Kas iga suhe on armastus? Kindlasti! Iga armastus on erinev. Sõnad on tunnete kirjeldamiseks liiga väikesed. Saame kirjeldada vaid situatsioone. Milleks? Et keegi saaks sellest rõõmust ja kurbusest osa. Selleks, et jagades oleks see rõõm veel suurem. Tegelikkkuses... üksindus on samuti tunne. Karjuv tühjus või täius. Totaalne vabadus. Vabadus tunda enese hingamist või selle lakkamist. Ma ei suuda kuulata sama rütmiga löövat südant. Enda südant, milles on ... piiritu talumatu vabadus...