Paar tundi tagasi lõppes öölaulupidu... üle pika aja üks parimaid üritusi. Eesti rahvas, kes muidu tõmbub endasse, ja on tihti väga reserveeritud... koondub pikkadesse rividesse Kassitoome kausjasse äärde ühendades käed, ja lauldes nii kuis häälepaelad jõuavad ja kopsumahtu on. Kuid mitte selleks, et end välja röökida, vaid selleks, et see "vaarisade moodi" õpetus hingest vabastada. See mõlgub meil alateadlikult meeles ja veri hakkab vaid enam pulseerima tundes laulurütmi ja rahvaviisi.
Eestimaa on koduma, sünnimaa
südamele lähedal...
Armastan seda ühtsuse mõnu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar