Meil sinuga on palju muud kui tühjad sõnad. Kärestikulises jões käib vesi kivi vastu alla andmata. See kõik on emake maa, ja mina selle hääle kaja. Täius? Ilmselt... mitte selles maises maailmas. Ei taha ka mina olla see maine naine ega mees, vaid rõõmu hüüd. See tunne pole mulle võõras... ta peegeldub aeg-ajalt. Särab silmis, neis küünaldes, viirukis, nahal. Kuni pimedus hajub eredaks päikesepaisteks. On see vajadus? Jah. Aeg-ajalt tunda täiust milleski, milles pole sõnu, mõtteid... vaid voolav kevadine kärestik