Ma isegi valasin mõne pisara
Siis vihastasin, et seda tegin,
sest see kõik kurbus ja väsimus ei ole midagi, mida ma oma ellu sooviks.
Ma armastan oma tööd, aga vihkan seda perioodi oma tööst.
Tahaks kõik nurka visata ja karjuda.
Aega juurde saada ja mõistmist.
Ma ei suuda nii puhtalt ja selgelt seda infot anda, et see kõik mõistetav oleks.
Ma ei tea, kas keegi suudaks...
Ja meilid on nagu koledad lohed, kus üks pea läheb ja viis tuldpurskavat on asemel.
Ma tean, et vaid veidi veel, aga ka see lõpupingutus on nii raske.
Praeguse seisuga on selles nädalas 72 töötundi ja see on masendav.
Iga päev, iga vaba hetk, iga õhtu, ka nädalavahetus ja autosõit.
Iga too hetk olen istunud arvuti taga...
Appi, kui väsinud ma olen.
Neljapäeval tööle tulles keerlesid sellised mõtted:
Olen jälle nagu klappidega enda ette kõndiv habuklappidega zombie
Kui mind näete, andke mulle rahus minna
Ei, mitte surra. Uinuda. Rahus, kogu talve,
kuni paistab taas kõrgemalt päike.
Rahus olla olemata praegu
Praegu mind ei ole
Mitte teile
Pole ka endale
Ei kellelegi
1 kommentaar:
Ma saadaks heameelega kogu siinvõetud päikese, nähtud palmipuud ja kõige rohkem just meie eilse ööbimiskoha - 4 tunnise ronimismatka (300 m kõrgusele ja jälle alla tagasi) kaugusel Kolumbia suurimas rahvuspargis olnud rannakese, kus peale meie oli ainult üks inglise paarike, süüa ja öömaja pakkus üks kohalik pere ja öösel ronis minu rannaäärses bungalows rippunud võrkkiike kohalik mustakarva kiisu - varjumaks öösel meid rünnanud äikesetormi eest - ehedamat asja pole ma elus näinud.. - Igatahes, vot just selle tooks sulle kõik kaasa ;)
päikest =)
S.
Postita kommentaar