Püha

Nõnda nagu maa taevaga ühineb

Üksteise seest sisse sulab ja sulatab

Nõnda on valgus varjudes

silma harjudes hajudes

Aeg ajatuks vajudes

maa taeva kõrgustesse

vee raskusest sadades

pilvedesse

Veel kõrgemale ja kaugemale

ajatuksudes pinnale

viirastudes nagu hetk

Hetk millestki

Eimidagi

Siiski

Sulam

Püha

Üha