Huvitav, miks on vahel nii, et näed kedagi ja tunned sellist
sümpaatiat, et tahaks temaga rohkem ja tihedamalt suhelda, aga ei
kliki.. Nagu poleks millestki rääkida, ka siis, kui tegelikult on.
Sunnitud õhkkond, kus ei ole mugav olla. Kahju, mul on vahel sellest
nii kahju. Nagu jääks millestki olulisest ilma, kuigi ei tea, kas se
tegelikult ka nii on....
Sellele muidugi on kaalubteine pool, kus lihtsast kohtumisest on
selge, et ka vaikida selle inimesega oleks äärmiselt nauditav :)
Elu on ilus ja siilike muudkui vaatab...