Õppida

Ma vaatan sind eemalt, nii käeulatusest ja taas taipan, et see pole uni. Sa oled minu kõrval, et jääda... Uskumatu, kui hästi see kõlab. Sa ütled "igavesti", mina "jah, ega ma tulnud nalja tegema". Mu usaldus jäädava vastu hakkab taastuma, nii iga päevaga. Aastaga olen teinud vist kaks sammu, võibolla neli, ilmselt mitte rohkem. See kõige kaduva uni on selleks liiga hästi meeles. Mitte see inimene, vaid see kuristikku lükatu tunne. Tunne, mida "mina" ei lase lahti, sest sellest tuli õppida. Ja „mina“ õpib iga päev nagu eeskujulik viieline… Ja samas nii palju on veel õppida! Õppida! Õppida! Elu aeg, kuni aeg ja „mina“ saavad otsa. Olgu mind siis palju.