Alles ei jää?

Miks ma tahan täna rahast rääkida? Ega ma ei tahagi.
Ma iseloomustaks seda teemat kui rasket kivi, mida endaga alati kaasas kannan. Raha pole kunagi olnud minu käes ega peres liiga palju. Vahel isegi oli vastikustunne sellest, et ei saa endale poest suvalist mõnekroonist kommi lubada. See vastikustunne selliste tunnete vastu on minu sees kasvanud. Ma hakkan justkui sügelema, kui ma tean, et minu rahakotis või kontol pole natukenegi raha... Ma tean, et olen haige. Ma tean, tunnistan... aga edasi?
See kivi on iga laenuga kasvanud suuremaks ja üha raskemaks kanda. Kõik algas siis, kui Tartusse ülikooli läksin. Vanemad ütlesid kohe, et nemad toetada ei saa, katsu ise hakkama saada ja kui ei saa, siis tuled siia depressiivsesse väikelinna tagasi. Nii ei läinud, kuna kange tahtmine oli Tartu Ülikooli diplom saada. Ikkagi Tartu Ülikool!
Olles pool aastat õppelaenu peal elanud, läksin tööle, sest tollest rajast ei piisanud. Oli vaja süüa, üüri maksta jne. Sellest peale pole olnud aega ülikooli jooksul, kui ma pole töötanud. Paljudes kohtades, väikese palga eest, sest kes tahaks tudengile ikka palju maksta... See päästis pisut, kui ikka oli vähe. Tekkisid pisivõlad, mis kokkuvõttes olid siiski päris suured. Võtta on kuidagi kerge, on tunne, et aeg läheb edasi, hakkan rohkem palka saama ja tasumine on lihtne.. Paraku ei lähe palk eriti suuremaks ja aega pole, et teist tööd kõrvale võtta ning kahjuks tõusevad ka hinnad silmnähtavalt...
Jah, ma tean, et võlg on võõra oma. Ja see on vale algusest peale, kuid vahel on olnud vaja.. Kahjuks pole teda praegu piisavalt, et kõik tagasi maksta... Teiste elud vajavad elamist ja mina takistan. Kummaline on seda sõbra käest kuulda, kuigi olen ka ise nõnda raha välja "pomminud". Mõlemale poolele on see äärmiselt vastik tunne. Ja ometi olen selles olukorras taas. Miks ma ei õpi? Miks ma ikka nii endale ja teistele teen?
Kuhu läheb raha? Ja miks teda kunagi alles ei jää?

Tõsimeeli on endast kahju, olgu see siis ravimatu(?) haigus või muu psühholoogine puudujääk :(