Eile jutustasime minevikust. Küsisin asju, mida ei ole mugav kuulda ega vastajal vastata, aga uudishimu oli nii suur. Ma tean väga hästi, et on asju, mida ma ei taha teada, kuid inimloomus on veider ning veidralt järjekindel.
Tean, et kõik, mis mul elus on olnud, omas kindlat põhjust ja tulemust. See oli vajalik. Kuid kõik see läbielatu ei ole mu elu teinud kergemaks. Jah, hea on, et olen ettevaatlikum, kuid see on paralleelne paanilise hirmuga, et inimene, kellega koos olen, võib kuritarvitada mu andumust ja usaldust samamoodi nagu see keegi teine. Pole garantiisid, et seda ei juhtu. Võib öelda, et "Ela tänases päevas, mitte homses". Aga ei, ma tahan elada ja pühenduda. Ma tahaksin teada ja tunda, kuhu ma oma aja panustan ja miks see hea ning vajalik on. Ma tahan luua, mitte lihtsalt sebida. Tahan olla kindel. Kindel, et see kestab.
Üks mõte aga häiris mind. Selline üdini isekas mõte "Tahan olla sulle parem, kui oli tema". Kas see pole mitte ülekohtune öelda? Kas seda saab üldse öelda? Ma ei julge ega taha öelda, et ta oli halb. Ei. Aga ikkagi tahaks mina olla parem. Kas see pole mitte inimloomuse haige väärastus vajadusest olla alati kellestki teisest parem?
Ja siis ta ütles mulle: "Ma pole sind kordagi temaga võrrelnud. Mul pole vaja seda teha. Mul oled Sina ja see on oluline."
... ja sellest täiesti piisas.
Tean, et kõik, mis mul elus on olnud, omas kindlat põhjust ja tulemust. See oli vajalik. Kuid kõik see läbielatu ei ole mu elu teinud kergemaks. Jah, hea on, et olen ettevaatlikum, kuid see on paralleelne paanilise hirmuga, et inimene, kellega koos olen, võib kuritarvitada mu andumust ja usaldust samamoodi nagu see keegi teine. Pole garantiisid, et seda ei juhtu. Võib öelda, et "Ela tänases päevas, mitte homses". Aga ei, ma tahan elada ja pühenduda. Ma tahaksin teada ja tunda, kuhu ma oma aja panustan ja miks see hea ning vajalik on. Ma tahan luua, mitte lihtsalt sebida. Tahan olla kindel. Kindel, et see kestab.
Üks mõte aga häiris mind. Selline üdini isekas mõte "Tahan olla sulle parem, kui oli tema". Kas see pole mitte ülekohtune öelda? Kas seda saab üldse öelda? Ma ei julge ega taha öelda, et ta oli halb. Ei. Aga ikkagi tahaks mina olla parem. Kas see pole mitte inimloomuse haige väärastus vajadusest olla alati kellestki teisest parem?
Ja siis ta ütles mulle: "Ma pole sind kordagi temaga võrrelnud. Mul pole vaja seda teha. Mul oled Sina ja see on oluline."
... ja sellest täiesti piisas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar