Selles internetiseerunud maailmas, kus ma pole back-up'e teinud, otsustas minu mälu, mitte see, mis keha küljes käib, vaid see tehniline pistikuga seinas, ära surra. Kadus kogu looming, tekstid, pildid ja mäletused, mille olen 4-5 aasta jooksul teinud. Ma ei mäletagi aega, kui mul oli nii kahju oma tehtud asjadest, milles oli tükike mind. See kõik kokku vist ongi minu elu Format C, üks aeg on läbi. Kadus korraga kõik, millega vaeva olin näinud. Vaeva, mitte halvas ja raskes mõistes, vaid aja ja ressursi mõttes.
Nüüd ongi puhas leht. Aega tagasi kerida ei saa, uuesti sama loomingut korrata ka ei saa. Kõik otsast alata, uuesti. Kogemustega, mis veel selle kaela külge kinnitatud mälusse jäänud on. Seda saab kustutada vaid vaimne või füüsiline surm. Kumbagi ei plaani kogeda lähemate 50 aasta jooksul.
Kas on siis vaimne või füüsiline elu see vastand, mis mu suunurgad ülespoole peaksid venitama?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar