Pooltäis või pooltühi

Kaduvas ajas jäävad alles kujud ja meenutused, mälestused käidud kohtadest, linnadest, inimestest. Iga killuke annab meile võimaluse endast õppida. Näha, kes me tegelikult oleme ja tajuda, mida me tegelikult tahame. Ja seda, mida meile vaja on, polegi nõnda palju. Oleme võimelised elama väga vähesega ning ka siis tunda, et oleme eluga rahul.
Kas minu seni elatud elu rahuldab mind? Jah. Seda vastust pole lihtne öelda, kuid järgimõeldes, tõesti, nii on. Hoolimata vahepealsetest eluviperustest, olen rahul sellena, kes ma olen, mida teen ja mis inimestega liigun. Iga inimene on kingitus, selleks, et mõista, mis minus on üle, puudu või mida ilmtingimatta ei tohiks olla. Õppetund igas päevas. Ning uinudes kaaludes päeva negatiivseid ja positiivseid, on kaalukauss ikka pooltäis, mitte pooltühi.