Paradiisitaevas

Täna käisin Esna mõisas Mägisibula (lad.k. sempervivium) bändi proovis. Üle lävepaku astusin selle maja pragudesse, tuhmusin puitparketi vahele, toetasin puudutet uksevagusid, voolasin trepiastmeilt alla. Selle maja õhk on täis tummist ajalugu ning sellel päeval puudutas minu hingekõrvu ka nende kahe müstilise mehe loodud helide maailm, mis värvus lindude laulu ja suvelõhnaga. Meid oli peotäis, mistõttu silmade sulgedes oli võimalus end unustada rütmi kiikuma, rahust nuuksuma ja sügavalt seda ajatuna tunduvat kahte õndsat tundi hingama.
Peale muusikat lisas vürtsi meesai ja jalutuskäik Esna mõisa kabelisse, mille kandev vaikus võttis sõnad hetkeks ning laotas need metsarajale, mis mõisaõule tagasi juhatasid. Sõit Tallinna kulges läbi tuhmuvate mälestuste, uduloori ning roosa paradiisitaeva...