Elu on täis pidevaid kokkusattumusi. Võiks arvata, et see ongi elu, kuid ma usun, et järgides seda sisemist tunnet viivad teed otsemini ja paremini sihtkohtadesse. Me tegelikkuses ei tea ju, kuhu välja jõuame (loe: peame jõudma). Võime kasutada väljendit ettemääratus, hoolimata sellest, et mitte keegi pole andnud meile lugeda sõnalist elulugu, mis saab meie elulooks. Ma usun sellesse, et ka siis kui kõik läheb halvasti, tuleb pea püsti edasi minna, ikka kuulates oma sisemist häält. Me oleme maailma imepisike osa ning pigem mõjutab maailm meid, kui meie maailma. Aga see ilm on andnud meile võimaluse "näha" meile sobivamaid teid. Mitte keegi ei saaks muidugi kunagi öelda meile, kuidas me oleks tegelikult pidanud tegema, kuid ise järgimõeldes ehk suudame arutleda selle minu elu üle. Mulle on tundunud, et kui on eriti raske, siis "õigete" valikute langetamine annab endast märku teistes parasjagu nagu "rusikas silmaauku" situatsioonide ja ajastustega. Mosaiik justkui leiab oma vormi mitmes sobivuses korraga. Ja unenägusid tasuks ka uskuda... meenub hiljuti nähtud saade võta või jäta, kus naine vahetas raha sisemise rahu vastu. Nägi unes, et kohvris 18 oli pool miljonit, kuid ei usaldanud end piisavalt ja leppis 125 tuhandega. Kas siis raha või rahu? Kas pole mitte need mõtted enesega raske kanda, et "miks ma teisiti ei teinud", "miks ma selle valiku tegin" jne.
Ma ei tea, mis minu elu toob lähima paari kuu jooksul, kuid mulle näib, et kui asjad kulgevad nii nagu nad tunduvad praegu minevat, siis tulevad suured muutused. Ja sisetunde järgi vaid paremuse poole. Sest see on ju minu elu ja minu valikud, kuigi kunagi pole miski liiga selge. Olen ärevust täis, kuid samas positiivset ootust ja lootust. Ka veidi kartust teadmatuse ees.
"It's Oh So Quiet" /Björk/
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar